Toimunud

Enn Põldroosi (1933) ülevaatlik isikunäitus esitleb kunstniku loomingut 1950. aastate lõpust käesoleva kümnendini.

Hilda Kamdroni (1900–1972) kaks joonistustesarja kujutavad vana Tartu hävimist Teise maailmasõja purustuste ja sõjajärgse moderniseerumise tagajärjel.

Näitus oletab, milliste ruumide, objektide ja piltidega on end ümbritsenud ja mille kaudu ennast defineerinud Eesti keskklass.

Jevgeni Zolotko (1983) on üks omanäolisemaid Eesti nüüdiskunstnikke. Näitus toob publiku ette kunstniku viimaste aastate loomingu ja spetsiaalselt näituseks valminud uued teosed.

Esimest korda jõuab Eestis publiku ette suur Ladina-Ameerika kunsti näitus. Näha saab nii Hispaania koloniaalvõimu aegset kunsti, kui ka Uruguay, Peruu, Tšiili, Mehhiko ja Kuuba 20. sajandi kunstnike töid.

Näitus toob kokku baltisaksa taustaga Elisàr von Kupfferi (1872–1942) ja eesti kunstniku Jaanus Samma (1982) loomingu.

Näitusele koondatud teoste kaudu uuritakse, kuidas on eesti kunstnikud kujutanud seksitööd, mil moel kajastuvad nende loomingus ühiskonnas kehtinud hoiakud ja kas kunstnike loodud kujutised võisid omakorda neid hoiakuid kujundada.

Näitusel kohtuvad Jaan Toomiku videoteos „Juga“ (2005) ja 19. sajandi baltisaksa romantilised maastikumaalid.

Näitus toob kokku kolm erinevat, kuid võrdselt tundlikku pilku, mis on fotokaamera vahendusel otsinud ning jäädvustanud inimese ja looduse kokkupuutepunkte.

Näituse fookuses on itaalia transavangardi ja 1980. aastate keskel Rühm T asutanud eesti kunstnike loomingu dialoog, märksõnadeks „maalikunst“ ja „vastandumine“.

melanie bonajo näitus otsib vastust küsimusele, kas meie tänases üha enam kommertsialiseeruvas võõrandumise maailmas on veel kohta intiimsusel.

Näitus põhineb Darja Jefimova 2023. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritööl, mille käigus dokumenteeriti ligikaudu kolmkümmend Konrad Mägi maali.

Näitus keskendub kolme Baltikumi kunstniku – Malle Leisi, Maija Tabaka ja Marija Teresė Rožanskaitė 1970.–1980. aastate loomingule.

Näitus aktualiseerib Eesti naisgraafikute 1960.–1980. aastate loomingu kaasajas.

Näitus mõtestab Eesti kunsti ajalugu ja kaasaega ökokriitilisest vaatenurgast ning uurib kunsti võimalikkust ja vajalikkust keskkonnakriisi ajajärgul.

Maalikunstnik Tõnis Saadoja isikunäitus „Kõrgus merepinnast“ on osa muuseumi keskkonnateemalisest programmist „Kunst antropotseeni ajastul“ 2023. aasta suvel.

Avastuslik sissevaade Ukraina avangardkunsti unelmatesse, mis pürgisid ühiskonna moderniseerimise poole.

teamLab esindab kunstisuunda, mis ülistab 21. sajandi alguse tehnoloogiat ja selle potentsiaali luua harmoonia keha ja meele ning inimese ja looduse vahel.

Baltimaade tänapäeva ühe huvitavama kunstikogu fookuses on Kesk- ja Ida-Euroopa nüüdiskunst.

Projektiruumi näitus käsitleb geoloogia ja maastikumaali vastastikust mõju.

Näitus vaatleb kunsti ja teaduse seoseid, mis on praegusel tormilisel digiarengu ja tõejärgsuse ajastul oluline teema.

Interaktiivne näituseprojekt kutsub vaatajat jagama fotodel olevate isikute lugusid ja seeläbi osalema Eesti ajaloomälu kujundamises.

Multidistsiplinaarse Soome kunstniku Jonna Kina film käsitleb loomist, hävingut ja muuseumi säilitavat rolli.

Lembit Sarapuu (1930) isikunäitus võtab kokku kunstniku loomingulised katsetused läbi kuue aastakümne.

Näitus keskendub Baltikumi ja vene kontseptuaalse kunsti dialoogile 1970.–1980. aastatel.

Näitus toob vaataja ette vähe tuntud naisautori loomingu. Kreischmanni maalitud intiimsed interjöörid ja portreed kõnelevad tema elust, peegeldades kunstniku oma ruumi. Näitus on osa püsinäitusest “Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945”.

Berliinis tegutseva kunstniku Jeremy Shaw’ mastaapne video-, heli- ja valgusinstallatsioon viib meid inimesejärgsesse aega kauges tulevikus

Näitus vaatleb rassiteema ja rassierinevuste kujutamist eesti kunstis 1920.–1930. aastatel. Projektiruumi näitus on osa püsinäitusest “Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945”.

Reiv on elektroonilise tantsumuusika pidu, mille hoovad ulatuvad helimaastikult kaugemale, mõjutades eri subkultuursete manifestatsioonidena ka visuaalkultuuri.

Eestis toimub esimest korda Vana-Egiptuse kunsti suurnäitus. Eksponeeritud on tuhandete aastate vanused arheoloogilised leiud ühest maailma mahukamast Vana-Egiptuse kollektsioonist – Museo Egiziost Itaalias.

Väljapanek toob vaataja ette kunstnike tõlgendused osakestefüüsika keerulisest ja põnevast valdkonnast.

Eesti ühe tuntuma avangardisti Ado Vabbe (1892–1961) näitus keskendub tema loomingu eripalgelistele etappidele.

Püsiekspositsiooni ruume kolmandal korrusel täidab varasem eesti kunsti klassika 18. sajandist kuni Teise maailmasõja lõpuni.

Kunstnik Flo Kasearu astub olukorraga dialoogi, vaadates muuseumi muutunud töökorraldust ning dokumenteerides Kumu saaliteenindajate uusi päevarutiine.

Ando Keskküla (1950–2008) retrospektiivsel isikunäitusel näeb happening’e, joonistusi, maalikunsti, animafilme ja interaktiivseid (video)installatsioone, mida iseloomustavad vastandlikud mõistepaarid.

Vello Vinna teosed on tähelepanuväärne näide 1960. –1970. aastatel esile tõusnud eesti graafikute põlvkonna loomingust, mille erijooneks on terviklik ja rõhutatult isikupärane kujutav süsteem

Edith Karlsoni, Eva Mustoneni ja Mary Reid Kelley praktikat võiks kõige laiemas mõttes iseloomustada kui narratiivset kunsti, mis kasutab meetodina fiktsiooni.

Suurnäitus keskendub 19. sajandil alguse saanud muutustele naiste eneseteadvuses ja ühiskondlikus positsioonis, mis kajastuvad nii naiskunstnike tegevuses kui ka naise kujutamisviisides. Näitus valmib koostöös Ateneumi kunstimuuseumiga.

Kahe eri põlvkonna kunstniku loomingu kokkutoomise kaudu kõnetab näitus kaasajal aktuaalseid naisküsimusi. Absurdi ja empaatia märksõnade abil vaadeldakse naist ühelt poolt ühiskondlike hoobade, teisalt eluliste ja süngete lugude taustal.

Näituse keskmes on Lisa Reihana võimas videoteos „In Pursuit of Venus“, mis esindas 2017. aastal Veneetsia biennaalil Uus-Meremaad. Teose lähtekohaks on 19. sajandi visuaalia ning selle kolonialistlik pilk asumaade loodusele ja rahvastikule. Sarnaseid näiteid pakub ka baltisaksa pildipärand.

Maire-Helve Männik (1922–2003) oli üks silmapaistvamaid sõjajärgsetel aastakümnetel välismaal töötanud eesti skulptoreid. Ta oli Prantsusmaa Skulptorite Liidu (Syndicat national des sculpteurs statuaires professionnels créateurs) ja Rahvusvahelise Medalikunstnike  Ühenduse (Fédération Internationale de la Médaille d’Art) FIDEM liige. 1952. aastal tutvus ta Pariisis rahvusvaheliselt tuntud modernistliku skulptori Ossip Zadkine’iga. Aastail 1953‒1956 oli ta Académie de la Grande Chaumière’is Zadkine’i õpilane ning aastatel 1950‒1960 esines korduvalt innovaatilise skulptuurirühmituse Le Salon de la Jeune Sculpture vabaõhunäitustel.

Kuraator Eha Komissarov kutsus näitusel osalema 25 eesti ja rahvusvahelist kunstnikku, kes aitavad tähistada Eesti Kunstimuuseumi 100. juubelit, luues muuseumikogule oma uute teostega lisandväärtust ja mitmekihilisemat kultuurikonteksti. Näitus inspireerib dialoogi kaasaegse kunstniku ja kunstipärandi vahel ning toob esile kaasaegse kunsti üha olulisemaks muutuvat rolli uute kunstiajalooliste kontseptsioonide kujundajana.

Kolme Balti riigi koostöös sündinud kõrgetasemeline näitus toob välja Baltimaade 20. sajandi alguse sümbolistliku kunsti erijooned.