Tagasi kalendrisse Aeg

Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst

Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst

Aeg: 09.09.17–25.02.18  10:00–18:00
Asukoht: Kumu näitusesaalid

Eesti kunsti varamu
3. korrus

19. sajandi alguse moderniseeruvas Euroopas valitseb veel üldine üksmeel selles, et maailm liigub helgema tuleviku suunas. Sajandi lõpule lähenedes hakkab aga kindlustunne kaduma. Iseäranis rahutuks muutub see osa eurooplasi, kellel arvatakse olevat teravam sotsiaalne närv, ehk nn kunstirahvas. Just loojaskonna hulgas võimendub 19. sajandi teisel poolel juba reegliks saanud arusaam lääne tsivilisatsiooni langusest, mis leiab kunstnike ja kirjanike töödes väljenduse erinevate allakäigust rääkimise ning selle tajumise viiside kaudu. Haripunkt saabub üle-eelmisel sajandivahetusel, mil moderniseerumise suurtes saavutustes – linnastumine, indiviidi vabadus, materiaalne jõukus ja edukultus ning ratsionaalsele ja teaduslikule teadmisele toetuv kosmopoliitiline tsivilisatsioon – kahtlejaid on mõõtmatu arv. Euroopa vallutavad mäss ja pessimism, anarhia ja hüsteeria koos lõppemise meeleoludega, millele viitavad ka käibel olevad moesõnad „dekadents“ ja „degeneratsioon“.

Eestis langevad kultuuriavalikkuse reageeringud järsult kiirenenud sotsiaalsele moderniseerumisele nii individualismi pühitseva dekadentsi kui ka muude allakäigust kõnelemise viiside ja selle tajumise vormide näol omakorda kokku rahvusliku (kollektiivsest vaimust kantud) eneseteadvuse kasvuga. Seega põrkuvad kaks vastandlikku ideoloogiat: ühelt poolt iha vabaneda pealesunnitud vene hariduse ja saksa kultuuri mõjudest ning soov luua omaenda rahvuslik kultuuriruum; teisalt mäss kodanlike ja iganenuks kuulutatud kunstikäsituste – eelkõige akademismi ja rahvusromantismi – vastu koos sooviga eesti kultuuri teadlikult moderniseerida, tuues sisse uusi lääne kunstisuundi ning väljendades nende kaudu teistsugust, ambivalentseks muutunud modernsuse taju.

Charles Baudelaire’i on kogu 20. sajandi peetud ühtaegu sümbolismi ja dekadentsi esiisaks. Nii tema elu kui ka loometöö pakub tänapäevani inspiratsiooni, kuid modernismi ilma Baudelaire’ita mõista pole võimalik. Näituse pealkirja esimene pool osutab tema kurikuulsale luulekogule „Kurja lilled“ („Les Fleurs du mal“, 1857). Samas tähendab rõhk sõnal „lapsed“, et lähtepunktiks pole niivõrd otsesed seosed Baudelaire’i tekstidega, kuivõrd poolteadlikud ja teadvustamata siirded ning edasiarendused moderniseeruvas ja seega dekadentlikus eesti kunstis. Näitusel eksponeeritud tööd annavad ülevaate dekadentsi olulisematest teemadest, kujunditest ja meeleoludest. Kõik näituse alateemad on oma nime saanud Baudelaire’i teostest „Kurja lilled“ ja „Kunstlikud paradiisid. Võrdlus veinist ja hašišist“.

Kuraator: Lola Annabel Kass
Näituse kujundaja: Liina Siib
Graafiline kujundaja: Angelika Schneider
Koordinaatorid: Karin Pastak, Liis Pählapuu, Ragne Soosalu
Projekti algataja ja konsultant: Mirjam Hinrikus (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus)

Kollektsioonid: Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Eesti Rahvusraamatukogu, Narva Muuseum, Eesti Kirjandusmuuseum, SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, erakogud.

Eduard Wiiralt. Kunstnik. 1917. Eesti Kunstimuuseum