Tagasi kalendrisse

Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis

Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis

Aeg: 13.05.16–09.10.16  10:00–18:00
Asukoht: Kumu näitusesaalid

4. korrus, B-tiib

Mõiste „hüperrealism“ tähistab ühest küljest 1960. aastate lõpul tekkinud ning mitmel pool maailmas levinud kunstivoolu, mille huvikeskmes oli kaasaegne elukeskkond, selle visuaalsed dominandid ja nende kujundatud maailmataju. Teisalt on hüperrealism eri kunstiliikides alates 1960. aastatest kasutatav tehnika, mis lähtub fotokujutistest, imiteerib ja intensiivistab neid, saavutades n-ö reaalsest reaalsema (hüperreaalse, ülireaalse) efekti.

Kui otsida midagi, mis ühendab kõiki hüperrealiste läbi aegade, siis on see teatav maailma tajumise ja kunsti käsitlemise viis, mis tunnistab meie kogemuste ja eneseväljenduse vahendatust ning toob selle esile. Need kunstnikud ei kasuta fotot selleks, et saavutada võimalikult loomulikku kujutist, vaid rõhutavad konflikti pildi ja tegelikkuse vahel ning kasutavad ühtaegu ära fotoliku kujutusviisi külgetõmbejõudu.

1970. aastatel leidis hüperrealism elavat vastukaja ka sotsialistliku Ida-Euroopa, sealhulgas Nõukogude Liidu kunstis. Keskkonnas, kus kunst pidi ametlike nõudmiste kohaselt olema realistlik, põhjustas uus kunstisuund omamoodi kontseptuaalse lühiühenduse. Pärast aastatepikkust võitlust maailma tõepärasest kujutamisest kõrvalehoidvate, st läänelike kunstinähtustega, seisis nõukogude kunstimaailm silmitsi maalidega, mis olid realistlikumad kui kunagi varem. Ehkki niisuguse üle piiri läinud tegelikkuseiha ideoloogiline suunitlus polnud üheselt määratletav, kohanes hüperrealism sotsialismimaades kiiresti ning kandis kõige erinevamaid vilju.

Siinse näituse eesmärk on tuua esile 1970.–1980. aastate eesti kunstis sündinud hüperrealismi hübriidsus ja mitmekesisus. Fotolik kujutusviis oli ühest küljest stiilivõte, mis võimaldas üle mängida kunstile esitatud realisminõude, teisalt kujunes fotost dialoogipartner ja kaasaegse maailmataju vahendaja, mis põimus tollase kunsti kõige erinevamate – kontseptuaalsete, metafüüsiliste, kriitiliste, sümbolistlike, postmodernistlike – suundadega.

Ajaloolisele sissevaatele eesti hüperrealismi on osalt kommentaaride, osalt laiendustena lisatud mõned fotolikku kujutusviisi kasutavad 2000. aastate teosed. Neid iseloomustab fotoliku kujutise sidumine ajalisuse ja liikumisega (seriaalsuse printsiip) või kasutamine ruumitunnetuse nihestajana, samuti foto materiaalsuse uurimine. Dialoog fotoga annab kunstile võimaluse teha nähtavaks tegelikkuse pildilise jäädvustamise erinevad strateegiad ja neid kõrvutada ning ühtlasi esitada küsimusi kunstniku võimu või võimetuse kohta vastasseisus kõigi teiste meid ümbritsevate ja meie elus osalevate visuaalsete maailmadega.

Valikut eesti hüperrealistliku maali klassikast võib näha ka püsiekspositsioonis „Konfliktid ja kohandumised“ Kumu 4. korruse A-tiivas.

Kunstnikud:

Art Allmägi, Jaan Elken, Ülo Emmus, Ando Keskküla, Miljard Kilk, Ilmar Kruusamäe, Holger Loodus, Mare Mikof, Maarit Murka, Lemming Nagel, Kaido Ole, Jüri Palm, Illimar Paul, Urmas Pedanik, Urmas Ploomipuu, Heitti Polli, Kaisa Puustak, Enn Põldroos, Tiit Pääsuke, Tõnis Saadoja, Ludmilla Siim, Vladimir Taiger, Rein Tammik, Enn Tegova, Andres Tolts, Silver Vahtre ja Ignar Fjuk, Irene Virve, Marje Üksine

Näituse kuraator: Anu Allas
Näituse kujundaja: Anna Škodenko
Graafiline kujundaja: Külli Kaats

Täname: Aine Kunstimuuseum, Tallinna Kunstihoone, Tartu Kunstimuuseum, Tartu Ülikooli muuseum, Vaal galerii, Robert Kimmel, Māris Vītols

Jaan Elken. Kajakas. 1982. Eesti Kunstimuuseum