Tulevik on tunni aja pärast. Eesti kunst 1990. aastatel Püsinäitus

Ekspositsiooni „Tulevik on tunni aja pärast. Eesti kunst 1990. aastatel“ ajaliseks lähtekohaks on külma sõja lõppemise ja Eesti taasiseseisvumisega ühiskonnas toimunud järsk katkestus. Eestis iseloomustab 1990. aastaid üleminekuaeg, mil Nõukogude okupatsioonist vabanenuna ehitati üles liberaaldemokraatlikku ja turumajandusel põhinevat ühiskonda. Näituse pealkiri on laenatud legendaarse punkbändi J.M.K.E. 1993. aastal ilmunud laulult, mis annab edasi kõiki väärtusi pea peale keeranud kümnendi absurdset meeleolu.

Galerii

Galerii

1 / 5

1 / 5

Kunstielu kontekstis tunneme 1990. aastaid pöördelise ajana, mida iseloomustavad katkendlikkus, põlvkondlikud erimeelsused, ent ka uus meedia ja harjumatu kunstipoliitika. Eestis hakati regulaarselt korraldama rahvusvahelisi kunstisündmusi – festivale ja biennaale – ning eesti kunstnikud osalesid üha rohkem kogu maailmas toimuvatel tähtsatel kunstiüritustel. Silmapiiri laienemine avaldas märkimisväärset mõju eesti kunstnike tegevusele. Samas puudus üleminekuühiskondades sageli selgus sotsiaalse pöörde ja kunstiväljenduse suhte osas. Seda selguse puudumist ilmestab tõsiasi, et mõnda kunstinähtust oli keeruline kuhugi paigutada ja mingiks kunstisuunaks nimetada.

1994. aastal taasalustas tegevust Eesti Kultuurkapital, mille esimesi samme oli kunstimuuseumidele uute teoste soetamiseks püsivate summade eraldamine. Eesti Kunstimuuseumile tähendas iseseisev ostutegevus tõelist murrangut, kuna nõukogude perioodil polnud võimalust kunstiostudes aktiivselt kaasa rääkida. Muuseum hakkas reaalselt kunstipoliitikat ellu viima ning samuti tekkis vajadus määratleda end sõltumatu kunstieksperdina.

1990. aastate Eesti kunsti väljapaneku puhul lähtub muuseum võimalusest liita kümnendi looming üheksakümnendaid iseloomustavate kunstiuuenduste kaudu sidusaks kunstiajalooliseks struktuuriks. Näituse põhirõhk on uuel meedial – fotol, videol, installatsioonil –, mille kasutamine toonast kunstivälja oluliselt nihestas. Üheks kesksemaks kujundiks sai keha, mille varasemast teistsuguseid käsitlusvõimalusi kunstnikud eri meediumides ja tähendustasanditel kasutasid. Sageli rõhutasid autorid oma loomingus iseenda kehalisi kogemusi.

Näitusele on kaasatud kunstnikud, kes avaldasid uudse visuaalse keele ning teemavalikuga mõju 1990. aastate kunstipildile, ja seda nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Ekspositsiooni on läbivalt kaasatud arhiivimaterjale, mille vahendusel saab vaataja aimu postsovetliku kultuuriruumi eripärast ning toonasest kunstielust.

Osalevad kunstnikud: DeStudio, Inessa Josing, Toomas Kalve, Kiwa, Marco Laimre, Laurentsius, Anu Põder, Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Liina Siib, Hannes Starkopf, Jaan Toomik, Mare Tralla, Mart Viljus, Toomas Volkmann.

Meeskond

Kuraator: Eha Komissarov
Näituse töögrupp: Tiiu Parbus, Annika Räim
Näituse kujundus: Raul Kalvo, Helen Oja
Graafiline disain: Tuuli Aule 

Täname: Rahvusarhiivi Filmiarhiiv, Eesti Rahvusringhääling, Tallinnfilm, Eesti Filmi Instituut