Valguse värvid. Valguse motiiv maailmasõdade vahelises eesti kunstis
Asukoht: 3. korrus, B-tiib
Valgust kui füüsikalist nähtust defineeritakse lihtsalt: see on elektromagnetkiirgus, mis tekitab inimese silmas valgusaistingu. Nähtav maailm on seega valguse maailm, see osa elektromagnetiliste lainete spektrist, mida inimsilm on suuteline eristama. Me märkame valguse toimet looduses, ent kaldume sellele omistama ka reaalse kogemuse piire ületavat mõju. Valgus on kujundanud ülekantud tähenduste kaudu vaimse maailma kihistusi. “Maailma Valgus”, “lux in tenebris”, “valgustusajastu” on haritud inimese teadvuses juurdunud kõnekujundid. Küllap on osaliselt just valguse füüsikalist loomust ületav tähenduslikkus inspireerinud teadlasi ja kunstnikke sajandite jooksul tegelema valguse tekkimise, kasutamise ja talletamise küsimustega.
17. sajandil avastas inglise teadlane Isaac Newton, et valge valguse murdumisel prismas tekivad spektrivärvid. Esemete värvus sünnib nende kokkupuutes värvusi sisaldava “valge” valgusega. Maalikunstis on värvus seega valguse esitamise viis, selle kaudu muutub valguse iseloom maalil nähtavaks. Paul Cézanne’ile omistatakse tabav mõte, et päikest pole võimalik kujutada muudmoodi, kui seda värvidega asendades. Nii on valgusest ootuspäraselt kujunenud üks maalikunsti tõeliselt suuri probleeme.
Klassikalise maalikunstniku loominguline elu tiirleb valguse ja värvi ümber. Enne seda, kui kunstnikud hakkasid (kunstlikku) valgust kasutama kunstiteose osana, olid nad juba sajandeid tegelenud valguse kujutamisega. Avastati, et valguspeegeldustega täidetud loodus on tulvil visuaalset sära ja meeleolusid. Impressionistid, kelle loomingulisteks mõttekaaslasteks võib lugeda ka eesti kunstnikud Adamson-Ericu, Aleksander Vardi, Villem Ormissoni, Konstantin Süvalo ja Paul Burmani, suutsid imetlusväärse usutavusega uurida päikesevalgusega ülekallatud ruumi, näha selles õhu ja värvide võbelust.
Teiste jaoks kujunes valgusest oluline pildiainese lavastamise abivahend. Valgus tõstab olulisima esile, kujundab objektide hierarhia. Dramaatiline valgus võib, kuigi ei pruugi – kõik oleneb maalilavastuse žanrist – viia tee nähtava reaalsuse taga peituvasse tähenduste maailma. Just “Pallase” kunstikoolis õppinud poeetilised realistid Kaarel Liimand, Andrus Johani jt tunduvad omavat valguse abil jutustamise soont.
Valguse kujutajate kõrval on neidki, kes lahutavad valguse algosadeks ja tegelevad ainult värviga. Karl Pärsimäe, Jaan Grünbergi ja Kristjan Tederi värvikasutus on muutunud sõdadevahelise eesti kunsti legendiks, 1930. aastate lõpul “Pallase” lõpetanud Endel Kõks ja Lepo Mikko innustusid taas puhtast värvipinnast.
Lõpuks on maailmasõdade vahelisel ajal loodud kunstis ka oma metafüüsikud, kelle tõlgenduses põimub inimesest väljapoole jääv valgus sisemise valgusega. Nikolai Kummitsa “küünlavalguspiltides”, aga üllataval kombel ka 1930. aastate naisgraafikute mustvalgetel lehtedel kannab valgus spirituaalset laengut.
Kuraator: Tiina Abel
Ruumikujundaja: Inga Heamägi
Graafiline kujundaja: Tuuli Aule
