Ragnar Kjartansson. Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind
Islandi video- ja maalikunstniku Ragnar Kjartanssoni (snd 1976) esmakordsel isikunäitusel Eestis näeb kuut mastaapset teost aastatest 2004–2025. „Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind“ pakub sissevaate tänapäeva rahvusvahelise kunstielu ühe huvitavama ja omanäolisema kunstniku loomingusse, mis on mõjutatud popmuusikast, uuemast ja vanemast kunstiajaloost ning kaudsemalt ka suurtest poliitilistest draamadest. Kuigi Kjartanssoni kunst on vägagi kontseptuaalne, täis kultuurilisi viiteid ning tsitaate, on see samas ka ülimalt mõjus, puudutades vaatajat tugevalt ja väga lähedalt.
Galerii
Kuraator Anders Härm näitusest:
Ragnar Kjartanssoni rahvusvaheline tuntus sai alguse Islandi paviljonist 2009. aasta Veneetsia biennaalil ning võib julgelt öelda, et viimasel kümnendil on ta olnud mitte üksnes Islandi, vaid Põhjamaade nõutuim kunstnik, kelle isikunäitused on toimunud nii MoMA-s ja Metropolitani muuseumis New Yorgis, Palais de Tokyos Pariisis, Barbican Centre’is Londonis kui ka Louisiana muuseumis Kopenhaageni lähistel, lisaks veel Stuttgartis, Zürichis, Helsingis, Washingtonis ja mujal.
2020. aastate algul kerkis Kjartansson esile hoopis muusiku ja lauljana, eelkõige electro-clash & glam-rock’i bändi Trabant ekstsentrilise ja hüperperformatiivse frontman’ina. Ent ta ei vaidleks meile ilmselt liiga innukalt vastu, kui ütleksime, et kunstnikuna on ta tegelikult hoopis eneseirooniline kantrimees, kes pilklikult ja piltlikult, viskiklaas käes, teeb kunsti sellest hetkest, kui auto läks katki, kõik tööd tegemata jäid ning naine ja koer ta maha jätsid.
Öeldakse, et armastus, identiteet, melanhoolia, maskuliinsus, jõud ja jõuetus on tema loomingu kesksed motiivid. Nagu ühele kantrimehele kohane, võiks lisada. Teisalt, süüvimine kunstiajaloo konventsioonidesse ja nendega mängimine – peen dialoog feministliku kunsti klassika ja maastikumaali traditsiooniga, halastamatu eneseiroonia ja -kriitika ning vägivalla ja võimu kompromissitu naeruvääristamine – murravad seda lihtsustavat kantrimehe kuvandit. Aga niivõrd, kuivõrd „feministlik kantrimees“ on iseenesest peaaegu ilmvõimatu ja vastuoluline kombinatsioon, on Kjartansson selle perfektne kehastus.
Kumu hoovifestival: Islandi lainel
Suvine festival, mis toimus Kumu sisehoovis esmakordselt eelmisel aastal, tuleb taas. Sel korral toimub see suve alguses, 7. juunil, ning on temaatiliselt seotud Ragnar Kjartanssoni näitusega. Festivalil osalevad Islandiga seotud loomeinimesed, toimuvad töötoad ja ekskursioonid näitusel. Kõlab elav muusika ja süüa saab põhjalast inspireeritud toite.
Meeskond:
Kuraator: Anders Härm
Näituse kujundajad: Anders Härm, Aleksander Meresaar
Graafiline disain: Tuuli Aule
Tehnilised juhid: Siim Hiis, Aleksander Meresaar, Mati Schönberg
Koordinaator: Anastassia Langinen
Kunstniku ateljee juht: Lilja Gunnarsdóttir
Kunstniku tehniline tugi: Christopher McDonald
Näituse töörühm: Richard Adang, Darja Andrejeva, Hrafnkell Guðmundsson, Maari Hinsberg, Liisa Kaljula, Birkir Karlsson, Frederik Klanberg, Ketlin Käpp, Tambet Kütt, Liina Lepik, Eva-Erle Lilleaed, Maria Lota Lumiste, Anu Lüsi, Aleksandra Murre, Grete Nilp, Kaisa-Piia Pedajas, Villu Plink, Johann Põldra, Renita Raudsepp, Laura Tahk, Terje Tammearu, Madli Valk, Helen Volber
Täname:
i8 Gallery (Reykjavik), Luhring Augustine (New York), Ingibjörg Sigurjónsdóttir
