Õed Meid. Avangard ja argielu
Hiiumaalt pärit meremehe tütred Kristine (1895–1969), Lydia (1896–1965) ja Natalie (1900–1975) Mei astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Õed Meid on siinses kunstiloos ainulaadne sõsarkond, kes kõik kuuluvad Eesti modernismi klassikute hulka. Nende looming kätkeb naisloojate jaoks ebaharilikke teemasid ja lähenemisnurki ning kasutab omas ajas vähem hinnatud tehnikaid.
Näitusel näeb joonistusi, akvarelle, pisiskulptuure ja kollaaže, aga ka tarbeesemeid ning unikaalseid, varjunime all ja käsitsi valmistatud raamatukesi. Teosed kajastavad õdedest kunstnike kaasaega vahetult, otsekoheselt ja tihti huumorisäde silmis.
Õdede Meide loomingule loovad näitusel laiemat konteksti rikkalik fotomaterjal ning pilguheit nende sõpruskonnale. Kunstnikest kuulusid eri aegadel õdede lähedasemate sõprade hulka nii Dora Gordine, Peet Aren, Otto Krusten, Anton Starkopf, Karin Luts kui ka Marita Walldén ja Albin Kaasinen.
Teosed näitusel
Galerii
Kes olid õed Meid?
Eesti kunstiringkond tutvus kõigi kolme õe loominguga esimest korda 1919. aastal kunstiühingu Pallas kolmandal näitusel, kus Kristine, Lydia ja Natalie Mei olid ainsad esindatud naiskunstnikud. Vanim õde Kristine oli esimese eesti naisena lõpetanud 1916. aastal Helsingis Soome kunstiühingu joonistuskooli skulptorina ja asunud kodumaale naastes tööle modelleerimisõpetajana. Aasta noorem Lydia oli Peterburis õppinud kolm aastat arhitektuuri naiste kõrgematel arhitektuurikursustel ja polütehnilises instituudis.
Õdedest noorim Natalie, kes alustas 1919. aasta näitusega oma kunstnikukarjääri, asus kunsti õppima alles kolm aastat hiljem Pallase kunstikoolis, mille ta lõpetas – esimese naisena – 1924. aastal. Viis aastat hiljem alustas ta kostüümikunstnikuna tööd Estonia teatris, tõstes Eesti stsenograafia uuele tasemele. Hiljem jagas ta ligi veerandsaja aasta jooksul oma teadmisi tulevastele lava- ja kostüümikunstnikele toonases Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (praegu Eesti Kunstiakadeemia).
Lydia Meist (ka Starkopf-Mei) kujunes meisterlik ja produktiivne akvarellist, kes andis oma panuse lisaks nii mõnegi Eesti Vabadussõja monumendi sündi. Hilisemal loomeperioodil tegeles ta ka portselanimaaliga. Kristine Mei (ka Mark) valdkondadeks said pisiskulptuur ja kirjakunst ning sarnaselt kõige noorema õega kujundas ta mitmeid raamatuid. Kõik kolm õde kogusid tuntust ka eksliibriste kujundajatena.
Kuraatorid: Kai Stahl, Eha Komissarov, Ulrika Jõemägi
Näituse kujundus: Aleksander Meresaar, Laura Pählapuu
Graafiline disain: Külli Kaats,Tuuli Aule, Else Lagerspetz
Koordinaator: Magdaleena Maasik
