Marcel Lefrancq ja Belgia sürrealistlik foto
Asukoht: 3. korrus, B-tiib
Uudishimulik ja kirglik Marcel Lefrancq oli loomingu kaudu tihedalt seotud oma ajaga. Ta kasvas rasketes ajaloolistes ja ühiskondlikes oludes. Sürrealism tähendas tema jaoks alates 1938. aastast aktiivset tegevust Monsi rühmituses Rupture – mitte ajada segi Paul Nougé’ ja René Magritte’i juhitud rühmitusega Brüsselis –, millest sai hiljem Hainaut’ sürrealistide rühmitus (Groupe surréaliste de Hainaut) ning kuhu kuulusid ka Armand Simon, Achille Chavée, Fernand Dumont ja Louis Van de Spiegele. Nende eesmärk oli kujundada revolutsioonilist teadlikkust, aidata kaasa proletaarse moraali väljakujundamisele ja osaleda võimalikult tihedalt sürrealistliku liikumise arengus.
Sürrealismi viljeleva kunstnikuna sai ta kõigepealt tuntuks kollaažidega. Peagi aga avastas ta fotograafias vahendi, mille abil manada tugevalt sümboolsete kujutiste kaudu esile enda unenäolist maailma, aga ka ajastu hirme. Nii lõigi ta teiste sürrealistide – näiteks Man Ray ja Raoul Ubaci – eeskujul oma laboratooriumis manipuleeritud kujutisi, automaatse kirjutuse laadis abstraktseid pilte. Armastades sügavalt oma kodulinna Monsi, pildistas ta ka sealseid elanikke, kohalikku kombestikku ja salapärast öist õhkkonda – see osa tema loomingust on vähem tuntud.
Ateljee La Lanterne Magique egiidi all elukutselise fotograafina tegutsedes kogus Marcel Lefrancq alates 1946. aastast kiiresti tuntust portreefotograafina. Ka selles vallas näitas ta üles loomingulisust, pidades oluliseks vastastikuse mõistmise tekitamist modelliga ning luues samal ajal isikupäraseid ja külluslikke teoseid, mille komplekssuses avaldub hästi inimene ja humanist, kes ammutas inspiratsiooni eelajaloost, rahvapärimusest, naivismist ja kirjandusest.
Kuraator: Xavier Canonne
Näituse koordinaator: Liis Pählapuu
Kujundaja: Tuuli Aule
Täname:
Charleroi Fotograafiamuuseum, Wallonie-Bruxelles International
