Mängu mõte. Arhiivid tõlkes
Asukoht: 4. korrus, B-tiib
Näitustesarja “Arhiivid tõlkes” eesmärk on tõsta esile Nõukogude perioodi eesti kunsti otsesemalt või kaudsemalt mõjutanud raudse eesriide taguseid sündmusi ja nähtusi, keskendudes piiratud hulga allikate kaudu levinud Lääne kunsti ideede “tõlkimise” ja muutumise protsessile siinses kontekstis.
Näituse “Mängu mõte” fookuses on eelkõige 1960. aastate lõpp ja 1970. aastate algus, aeg, mil ühtaegu kulmineerusid eelneva kümnendi jooksul küpsenud erinevad revolutsioonilised ideed Lääne üliõpilaskonna hulgas ja vabanemismeelsus Idabloki riikides, kuid poliitiliste sündmuste mõjul tekkis kohe ka tagasilöök, pöördepunkt lootustes ja hoiakutes.
Sel perioodil eesti kunstis sündinud lühiajalise häppeningide laine kõrval ja vahel on näitusel välja toodud mõned siinsete aktsioonide paralleelnähtused, võimalikud eeskujud ja kaudsemad analoogid Ida-Euroopa ning Lääne kunstis. Eesti kunstnike hulgas liikus sel ajal käest kätte Michael Kirby raamat “Happenings” (1965), noored muusikud tõid uusi impulsse ja ideid muusikafestivalilt “Varssavi sügis”, Poola ja Tšehhi ajakirjadest loeti Allan Kaprow’ jt häppeningidest ning püüti midagi sarnast ka ise läbi mängida. Tulemus erines Lääne tegevuskunstist loomulikult oma ühiskondliku konteksti ja kõlapinna, aga sageli ka sisu poolest.
1960. aastate II poolel kerkis eesti kultuuris esile terve hulk uusi nähtusi – lisaks häppeningidele tõusis pinnale popkunst, samas tekkis intensiivne arutelu eksistentsialismi üle, omal viisil levis hipiideoloogia – ning nende segunemise ja kuhjumise tingimustes polnud paljudel ideedel, sealhulgas ideel nn vabast mängust sageli enam ühest allikat ega isegi ühest tähendust. Mitmed kunstnikud on tunnistanud, et nad ei võtnud ka ise häppeninge päris tõsiselt, kuid ometi vajadus nende järele – vajadus olgu siis teatava isikliku vabaduse ala loomise, auru väljalaskmise, piiride proovimise või ka Läänest tuleva informatsiooni läbitöötamise järele. Vaatamata mitmetele erinevustele Lääne objekti- ja institutsionaliseerumisvastase kunsti ning eesti kunstnike häppeningide vahel, läbib mõlemaid ometi üsnagi sarnane soov uuesti ning täpsemalt määratleda nii enese kui kunstniku kui ka oma loomingu roll ja võimalused.
Paralleelselt kunstnike korraldatud aktsioonidega tegeldi “mängu” ja “mängimise” ideega intensiivselt ka eesti teatris, 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate alguse nn Tartu teatriuuenduse lavastustes. Kunstnike ja teatrimängude oluline erinevus seisnes aga rõhuasetuses – kui esimesel juhul tähendas mäng eelkõige ümbritseva teravamat tajumist, igapäevase elurütmi või keskkonna nihestamist, mängu objektidega, siis teisel juhul keskendus mäng inimesele ning tema maskidest vabastamisele. Siiski taotlesid mõlemad lõpuks üsnagi sarnast eesmärki, suuremat “autentsust”, spontaansust, tegelikkusetunnetust ja sidet ümbritseva eluga.
Kuraator: Anu Allas
Kujundaja: Raul Kalvo
Näitusesarja “Arhiivid tõlkes” toetab raamprogrammi “translate” kaudu Euroopa komisjoni programm Kultuur 2000.
