Kumu Dokumentaal: Poly Styrene. Ma olen klišee
Rež Celeste Bell, Paul Sng
Suurbritannia 2021, 96 min
Inglise keeles
Filmi juhatab sisse punkkultuuri uurija ja etnoloog Aimar Ventsel.
Inglise punkbändi X-Ray Spex laulja Poly Styrene (kodanikunimega Marianne Joan Elliott-Said) oli üks esimesi, kes nägi Sex Pistolsi ühte varajast esinemist pooltühjas kontsertsaalis. Kuigi ta ei tahtnud olla nagu Sex Pistols, muutis nähtu tema elu. Somaalia juurtega noorest neiust sai laulja ja saksofonimängija, hiljem ka punkikoon, kes võis laval kriisata küll identiteedi ja sotsiaalse ebaõigluse pärast, ent lavalt maha tulles oli ta relvitult armas.
2011. aastal rinnavähki surnud Styrene paistis silma naisena (sealjuures tumedanahalisena) valgete meeste maailmas. Ajal kui punkmuusika mõõdupuuks olid ansamblid Sex Pistols, The Exploited, Ramones ja eestlastel ka Generaator M, hakkasid punkmuusikaskeenele vaikselt ilmuma ka sellised kollektiivid, kus oli vähemalt üks naine. X-Ray Spex on selle laine üks väljapaistvamaid bände. Ning Poly Styrene, kelle laulud olid oma ajast ees ega vastanud senistele standarditele, tegi ansamblist legendi.
Varalahkunud lauljannast tehtud dokumentaalfilmis räägib oma emast kriitiliselt, kuid siiski imetluse ja armastusega tema tütar Celeste Bell. Näeme haruldasi arhiivikaadreid 1970. aastate keskpaiga briti pungiliikumisest, mis tõestavad kõike muud kui seda, et Poly Styrene oli klišee.
Loe täpsemalt kehtivatest külastustingimustest.
