Kumu Dokumentaal: Pink Floyd: The Wall
Asukoht: Kumu auditoorium
Rež Alan Parker
Suurbritannia 1982, 95 min
Inglise keeles
Seansi juhatab sisse kultuurikriitik Janar Ala.
“We don’t need no education. We don’t need no thought control. No dark sarcasm in the classroom. Teachers, leave them kids alone. Hey! Teachers! Leave them kids alone! All in all it’s just another brick in the wall.” ‒ “Another Brick In The Wall, Part 2”, Pink Floydi albumilt “The Wall”.
Psühhedeelilisi lavatrippe harrastanud briti progeroki pundist Pink Floyd sai pärast debüütalbumit „Piper at the Gates of Dawn“ (1967) kiiresti üks mõjukamaid bände Euroopas, kelle 1973. aastal ilmunud plaat „The Dark Side of the Moon“ tegi grupist kiiresti ja kõigile ootamatult juba maailma ühe kõige enamteenivama ansambli. Nende 1979. aasta novembris ilmavalgust näinud duubelkontseptuaalalbum „The Wall“ (11. album) ja sellelt pärinev esikohahittsingel „Another Brick In The Wall, Part 2“ ei korranud võrreldes kuus aastat tagasi ilmunud albumiga sama suurt edu, kuid tänu mitmetele moodsatele remiksidele, kaasajastatud muusikavideotele MTV-s, filmile ja albumile põhinevale lavaetendustele ja erinevates formaatides uustöötlustele püsivad plaadi mitmedki omal ajal olulise sõnumiga lood meeltes ka kaasaegsel põlvkonnal. Põhjusega.
„The Wall“ oli üks esimeste hulgas, mis sündis kohe alguses multimeediaprojektina, mis pidi lisaks plaadile kaasama ka temaatilise lava-show, erinevaid videoid ja lõpuks ka täispika filmi. Albumi esitluspeod 1978. aastal ja sellele järgnenud suurejoonelised kontserdid osutasid tugevat mõju filmitegijatele, kelle hulgas oli ka tuntud režissöör Alan Parker, kelle mängufilm „Kesköine ekspress“ (1978) oli Pink Floydi juhtfiguurile ja „The Wallile“ stsenaariumi kirjutanud Roger Watersile imponeerinud. Parker tegi bändile ettepaneku teha albumist inspireeritud osaliselt animeeritud dialoogideta filmi, kus peaosas mängib ansambli The Boomtown Rats vokalist Bob Geldof. Viimane kehastab filmis katkise hingega muusikut Pinki, kelle läbielamiste kaudu näidatakse kaasaegses ühiskonnas valitsevaid valupunkte.
Levifirmalt MGM saadud 10 miljoni dollariga valminud teos esilinastus 1982. aasta Cannes’i filmifestivalil (tänavu tähistati Cannes’is filmi 40. juubelit), kus saalis viibinud Steven Spileberg olla pärast seansi lõppu olnud suures segaduses ja õlgu kehitades küsinud: „Mida perset see kõik pidi tähendama?“ Vastuseks sai ta ühelt filmi produtsentidest samavõrd tähendusrikka lause: „See räägib ühest segasest tõprast ja sellest müürist, tead ju küll …“
Ilmselt seisis film sedavõrd oma ajast ees, et isegi nii suured isiksused ei mõistnud selles peituvaid sügavaid kihistusi, mis nüüd ja praegu on veelgi päevakajalisemad kui 40 aastat tagasi.
