Kumu Dokumentaal: Leonora Carrington. Kadunud sürrealist
Rež Teresa Griffiths
Suurbritannia 2017, 58 min
Inglise keeles
Filmilinastuse juhatab sisse kunstiteadlane ja Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre.
Briti päritolu Leonora Carrington (1917–2011) on üks huvitavamaid sürrealistlikke maalikunstnikke ja kirjanikke. Enamiku oma elust veetis Carrington Mehhikos, kuhu ta Teise maailmasõja ajal põgenes. Carringtoni 100. sünniaastapäevaks BBC loodud ülevaatlikus eluloolises filmis saavad sõna nii Carrington ise kui ka tema lähedased. Film pälvis 2018. aastal Suurbritannias Griersoni parima kunstidokumentaali auhinna.
Leonora Carrington pärines jõukast ja mõjukast briti kõrgklassi perest. Juba lapsena ei allunud ta reeglitele ning eiras sotsiaalseid norme. Perekond ootas seisusekohast käitumist ja head abielu, kuid mässumeelne noor naine lasi ennast järjest katoliiklikest internaatkoolidest välja visata. Vanemate loal asus Carrington lõpuks Londonis kunsti õppima – seal kohtus ta sürrealisti Max Ernstiga (1891–1976). Kahe kunstniku tormiline kooselu, esmalt Pariisis ja siis Lõuna-Prantsusmaal, rikastas loominguliselt mõlemat osapoolt.
Teise maailmasõja puhkedes langes Max Ernst sakslasena Euroopas põlu alla ja arreteeriti. Carrington elas läbi närvivapustuse ja raskeima perioodi oma elus, kui viibis vanemate korraldusel Hispaanias vaimuhaiglas, kus läbielatud õudused kummitasid teda kogu hilisema elu. Tal õnnestus siiski haiglast välja saada ning tänu Madridis kohatud mehhiklasest sõbrale emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse ja sealt edasi Mehhikosse, millest saigi tema uus kodu.
Kui Carringtoni kirjutised meenutavad Kafkat, Buñueli ja Poe’d, siis tema maalid sarnanevad Boschi ja Bruegeli fantaasiatega. Nende dešifreerimiseks on kasutatud kõikvõimalikke esoteerilisi süsteeme, kaasa arvatud keldi mütoloogia, alkeemia, astroloogia, taro, Jungi arhetüübid ja Mehhiko põlisrahvaste traditsioonid. Kuid Carrington lisas oma sümboolikasse alati personaalse aspekti, teatava feminiinse maagia. Tema maalid ja kirjutised tegelevad sageli naise argipäevaga, nende tegevuspaigaks on magamistuba või aed, tihti ka köök, sest Carringtoni jaoks olid nii söögitegemine kui ka kunst alkeemilised protsessid.
Filmiõhtu on osa näituse „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“ ning sellega kaasneva projektiruumi näituse „Leonora Carrington“ publikuprogrammist.
