Henn Roode. Modernist saatuse kiuste
Asukoht: 2. korrus, suur saal
Eesti kunstiajaloos on viimasel aastakümnel esitletud Henn Roodet (1924-1974) kõige sagedamini nõukogude süsteemi märtrina, kes pidi veetma oma olulisemad kujunemisaastad Siberis, Karaganda vangilaagris. Arreteerimise aluseks fabritseeriti süüdistused nõukogudevastases tegevuses, tegelikkuses püüti andekamate üliõpilaste tasalülitamisega tühistada “Pallase” meelsust elus hoidva Tartu positsiooni kunstikeskusena. Viimane võimudel ajapikku õnnestus, Roode jäi aga oma moodsa kunsti usutunnistusele truuks. Naasnud laagrist ja lõpetanud katkenud kunstiõpingud, sedapuhku küll Tallinnas ERKIs, kujunes temast üks veendunumaid moderniste ja radikaalsemaid kunstiuuendajaid II maailmasõja järgses Eesti kunstis.
Suurem osa Roode pärandist koosneb arvukatest papile maalitud erineva deformatsiooni vormi ja astmega stuudioaktidest, portreedest, linnavaadetest, meremaalidest ja abstraktsioonidest, mis jäid reeglina pidulikult lõuendile vormistamata. Nagu paljudele 1950.-1960. aastate modernistinärviga kunstnikele, oli ka Roode kunsti põhiliseks lähtealuseks kubism, mida ta vastavalt oma karakterile abstraktsionismi suunas edasi arendas. Ka lausabstraktsioone maalis ta 1960. aastate keskel palju. Et Roode tunnistas eelkõige intellektuaalsust ja oli kunstis tõeotsija, kasvas ta kummalisel moel ise 1960. aastate lõpuks abstraktsioonidest välja. See, mis Eesti kunstnikele oli olnud aastakümneid ülima radikaalsuse piiriks, jäi Roode jaoks vaid vahe-etapiks. Abstraktsioone käsitles ta eksperimenteerimise pinnana, kus vabastada värv vormi diktaadist, võttes neid omamoodi kavanditena suurtele figuraalsetele maalidele.
Kõige intrigeerivamaks osaks Roode loomingust võibki pidada temaatilisi kompositsioone, mida ta tegi sageli ametlike tellimustöödena. Paneb imestama kunstniku võime sellise veenvusega sulatada kokku ametlikku kunstidoktriini ja modernistlikku vormikeelt, eriti kui arvestada, et temaatilised kompositsioonid olid tollal kõige politiseeritum ja kontrollitum žanr. Kunstižüriidele valmistasid Roode lahendused oma radikaalse vormiga muidugi reeglina peavalu. Nagu juhtus paljude teistegi “laagrimeestega”, jäid nõukogude kunstibürokraadid Roode suhtes igavesti valvsaks, isegi vaenulikuks. Nii ei õnnestunud tal püsivalt töötada õppejõuna, aga teisalt ei juletud kunagi Nõukogude riigi edumeelsuse propagandaks kasutada ära seda poolt tema loomingust, mis kõlksus kokku ametliku progressiideoloogiaga, oli see siis kerge kummardus riiklikule elamuehitusprogrammile või tööteema ülistamine.
Roodet huvitasid kunstis eelkõige vormiprobleemid: värv, pind, struktuur, kompositsioon; mäng motiivi loetavusega, sujuvad üleminekud merevaadetelt või portreedelt abstraktsioonideks, ja tagasi. Kõik kunstniku märkmed, mis tänaseks alles, räägivad kunsti vormist või pildi olemusest abstraktsetes kategooriates, mitte iial motiivi tähendusest. Paljudes maalides mängib ta nähtava ja nähtamatu piiriga, kaldudes kord siia kord sinnapoole. Sarnaselt piiripealne on ka paljude Roode tööde viimistlusaste. Mängides lõpetamatuse mõttega jõudis ta nii mitmeski töös juba ohtlikult lähedale puhta lõuendi ideele. Näib nagu oleks see tulemus ka teda ennast kohutanud, sest juba järgmistes maalides on vormistus konservatiivsem ja läbimaalitud alad tooreste pindade arvelt tublisti kasvanud. Kuigi Roode näis huvituvat eelkõige vormiprobleemidest, oli tema olemisviis kunstis pidev (elu)tõe otsimise protsess. Viimaste tööde eneseküllasus ja viimistlusaste viitavad, et ta jõudis eesmärgile väga lähedale.
Näitus Kumu kunstimuuseumis esitab läbilõike Roode loomingust tervikuna, kuid põhifookuses on tema olulisem otsinguteperiood 1960. aastate keskpaigas ja teisel poolel. Näitusega kaasneb ka mahukas kataloog eesti ja inglise keeles.
Kuraator: Kädi Talvoja
Suurtoetaja:
Hansapank
