Harku 1975. Objektid, kontseptsioonid
1975. aasta detsembris korraldas väike noorte kunstnike ja teadlaste seltskond Tallinna lähistel asuvas Harku Eksperimentaalbioloogia Instituudis kunstisündmuse „Harku 1975“. Noortest kunstnikest kuulusid seltskonda Leonhard Lapin, Sirje Runge ja Raul Meel ning noori teadlasi esindas Tõnu Karu, kes töötas toona Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudis nooremteadurina. Ehkki „Harku 1975“ oli saanud Kunstnike Liidult ametliku loa noorte kunstnike ja teadlaste vahelise kohtumisena, valmistuti lisaks kooskõlastatud seminaripäevale ka näituseks Harku mõisa peasaalis, mis on läinud Eesti kunstiajalukku kui viimane mitteametlik kunstinäitus ja üleminek popkunstiajastult kontseptuaalse kunsti ajastule. Samuti siinse kunstiajaloo esimese multimeediumina, mille moodustas Sven Grünbergi elektroonilise muusika ansambli Mess kontsert sümbioosis Kaarel Kurismaa kineetiliste objektidega. Ametlikes ringkondades tekitas sündmus skandaali, sest kutsuti liiga palju noori kunstnikke ja üritus võttis rokk-kontserdi mõõtmed.
Näitusele kaasatud kunstnike hulgas andsid tooni arhitektuuri, disaini ja tehnilise taustaga noored autorid: Sirje Runge, Silvi Virkepuu, Silver Vahtre ja Villu Järmut olid Eesti Riikliku Kunstiinstituudi disainikateedri üliõpilased, Leonhard Lapin, Jüri Okas ja Jaan Ollik arhitektuurikateedri lõpetanud ning Raul Meel Tallinna Tehnikaülikooli elektriinseneri haridusega. Lisaks osalesid graafik Illimar Paul, installatsioonikunstnik Kaarel Kurismaa ja karikaturistina tuntud Toomas Kall. Kunstiväljapanek Harku mõisa peasaalis erines oluliselt toonasest ametlikust näitusepildist: Lapini, Meele ja Okase graafika esindas industriaalsena mõjuvat seriaalset toodangut, Kall oli välja pannud Sõpruse kino plaanidele teostatud kontseptuaalsed joonistused, Runge avatav ja suletav maalialtar tungis raamidest välja näituseruumi ning Kurismaa kineetilised objektid liikusid ja häälitsesid. Jüri Okase väliinstallatsioon Harku mõisa pargis varieerus vastavalt vaataja liikumisele ning Järmuti ja Olliku graafilised objektid rippusid lahtisena laest või rullusid lahti külastaja jalge ees, julgustades uut tüüpi suhet teose ja publiku vahel, milles ei olnud keelatud tükikest teosest enesega ka koju kaasa võtta.
Sündmuse plakat, mille Lapin oli kujundanud teadusillustratsioonidega kaunistatud nõukogude postkaardina, kutsus noori kunstnikke ja teadlasi ühinema sündmusel „Harku 1975 – Objektid, kontseptsioonid“. Objektide ja kontseptsioonide vastandamine viitas selgelt Lääne kontseptualismi ideedele, mis nägid uut tüüpi kunstnike rolli pigem intellektuaalsete kontseptsioonide kui käsitööliste objektide loojatena. Ent ühtlasi võttis see kokku väljapaneku jõujooned Harku mõisa peasaalis, kus andsid ühelt poolt tooni Kurismaa, Virkepuu, Järmuti, Olliku ja Pauli popobjektid, ent teisalt juba Meele, Okase, Vahtre ja Kalli kontseptuaalsemad teosed. Runge ja Lapin esindasid näitusel enda välja pakutud objektiivse kunsti suunda, millega nad soovisid kaasajastada sajandi alguse konstruktivistliku liikumise ideid ning pakkuda vastukaalu Eesti toonases kunstis valitsevale eskapistlik-esteetilisele pealiinile. Näituse sulgemisel toimunud seminaripäeval esines Lapin ettekandega objektiivsest kunstist, Karu näitas slaide rinnavähist ja astrofüüsikast, võrreldes neid kaasaegse kunstiga ning füüsik Tiit Kändler kõneles kahest kultuurist ‒ humanitaarsest ja tehnokraatlikust ‒ püüdes kummutada müüti nende absoluutsest eraldatusest.
Tähistades 50 aasta möödumist legendaarsest kunstisündmusest, püüab Kumu projektiruumi näitus taasluua Harku väljapanekut teose täpsusega, tuues lisaks Eesti Kunstimuuseumile ja Tartu Kunstimuuseumile välja ka mitmetesse Eesti erakogudesse kuuluvaid töid, mida seni on peetud kadunuks või hävinuks. Neid teoseid, mille puudumine näituselt viitab Eesti kultuurile kui Ida-Euroopa katkestuste kultuurile, asendavad fotograaf Jaan Klõšeiko näitusevaated, mis annavad edasi ka väljapaneku eksperimentaalset atmosfääri ning noorte kunstnike ja teadlaste vahelise kohtumise eufoorilist õhkkonda. Klõšeiko jäädvustas nõukogude perioodi Eesti kunstielu järjekindlalt, olles kaameraga kohal kõigil olulisematel 1970. ja 1980. aastate kunstisündmustel. Sündmuse „Harku 1975“ olulisust kinnitab ühtlasi tõsiasi, et mitmed näitusel väljas olnud teosed on nüüdseks jõudnud Kumu kunstimuuseumi nõukogude perioodi püsiekspositsiooni, kus need on näituse perioodiks märgistatud spetsiaalsete annotatsioonidega.
Kunstnikud: Villu Järmut, Toomas Kall, Kaarel Kurismaa, Leonhard Lapin, Raul Meel, Jüri Okas, Jaan Ollik, Illimar Paul, Sirje Runge, Silver Vahtre , Silvi Virkepuu
Kuraator: Liisa Kaljula
Koordinaator: Anastassia Langinen
Konservaatorid: Isabel Aaso-Zahradnikova, Kärt Lend
Kujundaja ja näituse korraldaja: Villu Plink
Graafiline disain: Kätlin Tischler
Töörühm: Andres Amos, Tanel Asmer, Siim Hiis, Mari-Liis Krautmann, Annegret Kriisa, Maria Lota Lumiste, Aleksander Meresaar, Madli Mihkelson, Kadri Mägi, Johann Põldra, Tiina Randus, Brigita Reinert, Kaidi Saavan, Laura Tahk, Elnara Taidre, Uve Untera
Täname: Tiiu Allikvee, Anders Anderson, Sirje Helme, Villu Järmut, Paul Klõšeiko, Reigo Kuivjõgi, Mari Kurismaa, Jüri Okas, Jaan Ollik, Illimar Paul, Marek Pihlak, Kristjan Pomm, Silver Vahtre, Piret Virkepuu, Allee Galerii, Haus Galerii, Tartu Kunstimuuseum, Vaal galerii, erakogud