Fluxus East. Fluxuse võrgustikud Ida-Euroopas
Asukoht: 5. korrus, kaasaegse kunsti galerii
Fluxus on 1960. aastatel rajatud mõjuvõimas rahvusvaheline “intermediaalne” – muusikat, tegevust, luulet, objekte ja sündmusi hõlmav – (anti-)kunstivõrgustik, mille keskused asusid Ameerika Ühendriikides, Lääne-Euroopas ja Jaapanis. Käesolev näitus on uurimus selle liikumise sidemetest ja mõjudest teisel pool raudset eesriiet. Millist vastukaja leidis Fluxus endise idabloki maades, millised kokkupuuted tekkisid Fluxuse kunstnike ja kohalike kunstnike vahel ning millised paralleelsed arengud leidsid aset?
Fluxuse ühe isehakanud juhi, paguluses elanud leedu päritolu George Maciunase kirjas Nikita Hruštšovile käsitletakse Fluxust kui “tegevusprogrammi” ühtsuse esile kutsumiseks maailma “konkreetsete” kunstnike ning NSVL-i “konkreetse” ühiskonna vahel. Plaanid reaalseks ametlikuks koostööks, mis manifestides ning kirjades olid esitatud viisaka kommunistliku retoorikaga, jäid üksnes utoopiaks.
Pärast 1962. aastat kujunes fluxuslaste ning endise idabloki kunstnike ja muusikute vaheliste mitteametlike loominguliste kontaktide tulemusena hoopis teistsugune Fluxus, millest kasvas välja väga erinevaid tegevusi. Näiteks Józef Patkowski kaudu organiseeritud fluxus-muusika kontserdid Poola Raadio Eksperimentaalstuudios (1964), Taani Fluxus-kunstniku Eric Anderseni teekond läbi paljude Ida-Euroopa riikide, kus ta korraldas esinemisi erakorterites, fluxus-kontserdid 1966. aastal Leedus (korraldaja Vytautas Landsbergis, George Maciunase endine koolivend), Prahas (organiseerija Milan Knížák, kelle Maciunas endise idabloki maade Fluxust juhatama määras) ja 1969. aastal Budapestis (korraldas Tamás St. Auby ilma Fluxuse kunstnikega isiklikku kontakti omamata Fluxuse partituuride põhjal). Hiljem toimus fluxus-festival Poznańis (1977), mille organiseeris Jarosław Kozłowski Galeria Akumulatory 2-s.
Lisaks fluxus-kontsertidele toimus kuni 1989. aastani arvestataval hulgal ka Fluxuse kunstnike isiknäitusi ning esinemisi, eriti Poolas. 1980. aastate lõpupoole arenes Fluxuse retseptsioon ja tuntus Ida-Euroopas uude faasi. Avanes võimalus korraldada ülevaatlikke suursündmusi nagu ETC festival, mille 1987. ja 1988. aastal organiseeris Emmett Williams, ning ametlik näitus nimega “Otwarcia/Zamknięcia” Varssavi Riiklikus Muuseumis.
Näitus “Fluxuse võrgustikud Ida-Euroopas” annab ülevaate erinevatest Fluxusega seotud tegevustest endise idabloki maades. Eksponeeritud on näiteid liikumise paralleelnähtustest ning fluxusest kui ideest inspireeritud tänapäeva kunstnike töid. Klassikaliste fluxus-objektide kõrval on pandud välja Fluxuse liikumist endise idabloki maades dokumenteerivad fotod, filmid, kirjavahetus, salapolitsei dokumendid, intervjuud ja muusikasalvestised. Kuigi 1960. ja 1970. aastatel Eestis Fluxust ei tuntud ning puudusid ka isiklikud kontaktid Eesti kunstnike ja fluxuslaste vahel, võib siiski leida rabavaid paralleele (muusikalistes ja tavalistes häppeningides, mail art’is, visuaalses luules). Tallinnas avatud näitusel on väljas valitud näited neist nii tuntud kui kohalikule kultuuriavalikkuselegi tundmatutest aktsioonidest.
Näitus “Fluxuse võrgustikud Ida-Euroopas” ekspositsioonimoodulid on valmistatud tavalistest pruugitud sektsioonkappidest, mida kõikjal Ida-Euroopas 1960.–1980. aastatel laialdaselt kasutati. Selline lahendus ei viita mitte üksnes Vene konstruktivistide näituseboksidele (Maciunas huvitus konstruktivismist ning isegi Vene proletaarsest kultuurist, seega on siingi olemas side Fluxusega), vaid ennekõike Oskar Hanseni (Poola arhitekt, s. 1922) “avatud vormi” mõistele. Ülesehituse aluseks on Maciunase mõiste “kokkupandav ehitussüsteem”, mille põhimõtteks on peaasjalikult pruugitud ja olemasoleva materjali kasutamine ning lihtne kokkupanemine ja töötlemine. Näituse kujundus lähtub Fluxuse esteetika eitamise ning kõrgema tähenduse puudumise ideest, kuid ka mitte-sümboolsuse ja labürintlikkuse ideest, st täpse ruumilise struktuuri teadlikust eiramisest.
Kuraator: Petra Stegmann
Kujundaja: Andrea Pichl
Näituse koostaja:
Künstlerhaus Bethanien
Osalevad kunstnikud:
Gábor Altorjay, Eric Andersen, Azorro, Miklós Erdély, Robert Filliou, György Galántai, Tibor Hajas, Geoffrey Hendricks, Dick Higgins, Tadeusz Kantor, Danius Kesminas, Milan Knížák, Alison Knowles, Július Koller, Jarosław Kozłowski, Vytautas Landsbergis, George Maciunas, Jonas Mekas, Larry Miller, Ben Patterson, Mieko Shiomi, Slave Pianos, Tamás St. Auby, Endre Tót, Gábor Tóth, Nomeda & Gediminas Urbonas, Jiří Valoch, Ben Vautier, Branko Vucićević, Emmett Williams, ANK’64, Mart Lille / Arvo Pärt / Kuldar Sink / Toomas Velmet, SOUP’69 / Leonhard Lapin, Jüri Okas, Raul Meel, Peeter Volkonski, Raivo Kelomees, Ilmar Kruusamäe, Kiwa / Kaarel Kurismaa / Tõnis Vint jt
Toetaja:
Kulturstiftung des Bundes
Täname:
Eesti Kultuurkapital, Tallinna Saksa Kultuuriinstituut / Goethe Instituut, Leedu Vabariigi Suursaatkond Eestis, Poola Vabariigi Suursaatkond Eestis, Taani Kultuuri Instituut, Ungari Instituut
