Eesti graafika ajalugu 1860–1944
Asukoht: 3. korrus, B-tiib
Estampgraafika on ala, milles eesti kunstnikud hakkasid rahvusvahelises ulatuses silma paistma juba 1930. aastatel ning taas alates 1960. aastatest, mil see oli oma uuenduslikus vaimsuses juhtiv kunstiliik.
Esimesed eesti rahvusest graafikud, kui mitte arvestada 19. sajandi algupoolel tegutsenud ja baltisaksa kultuuri sulandunud August Clarat, ilmusid sajandi teisel poolel ja õppisid väljaspool Eestit. Aastal 1914 asutati Eesti Kunstiseltsi Tallinna Kunsttööstuskool (hilisema nimega Riigi Kunsttööstuskool, praeguse Eesti Kunstiakadeemia eelkäija) ning 1919 asutati Tartus Pallas (alates 1924. aastast Kõrgem Kunstikool Pallas), mis koolitasid ka graafikuid ‒ kumbki vastavalt oma eesmärkidele.
Graafika arengut sel perioodil on põhjalikumalt käsitletud „Eesti kunsti ajaloos” (1. köide, II, 1977), kuid üks asi on kunstist lugeda, teine asi – näha seda originaalis, omades võimalust kogeda selle muutumist ning võrrelda koole ja isiksusi vahetult. Eduard Wiiralti nime teavad paljud, aga selle graafikageeniuse kõrval on näitusel esindatud veel üle 80 autori, kellest osa on juba leidnud väärilise koha kunstiajaloos, osa aga alles ootab oma uurijat. Kuigi estamp on paljunduskunst, on paberile trükitud pilti suhtutud sageli hoolimatult, nii et mõnestki siin eksponeeritud teosest on järel vaid üks eksemplar – hea seegi! Ehk avastab näituse külastaja enda jaoks ka traditsiooniliste graafikatehnikate võlu ning õpib hindama nende keerukust ja sellega toimetulekut, hakkab paremini mõistma selle kunstiliigi maalist tinglikumat keelt.
Kuraator: Mai Levin
Koordinaator: Anne Untera
Assistent: Karin Pastak
Näituse kujundus ja graafiline disain: Inga Heamägi
