Näitus toob kokku kolme kunstniku teosed, kes, töötades küll erinevates meediumites ja väga erinevas esteetikas, räägivad teatud mõttes sarnast keelt. Eesti kunstnike Edith Karlsoni, Eva Mustoneni ja Ameerika kunstniku Mary Reid Kelley praktikat võiks kõige laiemas mõttes iseloomustada kui narratiivset kunsti, mis kasutab meetodina fiktsiooni.
Näituse pealkiri pärineb Eesti legendaarse teleseriaali „Õnne 13“ tegelaselt kingsepp Johanneselt ‒klassikaliselt muhedalt ja elutargalt vanamehelt, kes sellega kõiki oma ukse taha jõudnud külalisi tervitas. See olemuselt sõbralik lausung tähistab avatust ja külalislahkust veel enne küllasaabujat või võõrast nägemata. Selline usaldus tundmatu suhtes on midagi, mis mõjub aastaid pärast teleklassika kullafondiks muutumist ootamatult päevakajaliselt ja poliitilise seisukohavõtuna, väärides just sellisena meelde tuletamist. Kuid siinse näituse kontekstis on see samavõrra absurdne ja ilma igasuguste garantiideta kutse kõverpeeglis keskkonda, mis püüab igapäevasest või isiklikust tõukudes võtta üldisemat seisukohta kaasaja neurooside ja pingete kohta. Usaldus kätkeb endas aga alati riski, nii vaataja poolt, kes ei tea, mis teda ees ootab, kui kunstnike poolt, kes pakuvad vaatajale sissevaate nii oma mõtte- kui ka kujundimaailma.
Näitus toob kokku kolme kunstniku teosed, kes töötades küll erinevates meediumites ja väga erinevas esteetikas, räägivad teatud mõttes sarnast keelt. Edith Karlsoni, Eva Mustoneni ja Mary Reid Kelley praktikat võiks kõige laiemas mõttes iseloomustada kui fiktsiooni meetodina kasutavat narratiivset kunsti. Teostes avaldub see nii allegooriliste, autobiograafiliste kui ka mütoloogiliste jutustustena, samuti tugevate karakterite (nii inimeste kui asjade kujul) ja enamasti dramaatiliste sündmuste loomise näol. Teisisõnu, kõik kolm on oma olemuselt ja kunstnikutüübilt lugude jutustajad, kasutades selleks nii sõna kui ka visuaalseid kujundeid, sageli neid kaht kombineerides.
Kunstnike juba tuntud teoseid ja uut loomingut miksiv näitus hargneb vaataja ees omavahel lõdvalt seotud jutukogumina, mis rullub järgemööda lahti nelja märksõna kaudu, mis kõik mängivad avatuse, sisenemise või piiri ideega. Nendeks märksõnadeks on „koletis“, „keha“, „kodu“ ja „plahvatus“.
Kuraator: Triin Tulgiste
Näituse kujundaja: Arthur Arula
Graafiline disainer: Tuuli Aule
Galerii
Koletised
Näitust alustab ja kannab teema, mida võiks tinglikult nimetada koletisteks (monster). Filosoof ja feministlik teoreetik Rosi Braidotti käsitluses on koletis erinevus normist, vahepealsus (in-betweenness) ja ambivalentsus ‒ kõik see iseloomustab tema sõnul naist, keda on Lääne kultuuris juba alates Aristotelesest määratletud kui normist (mehest) hälbimist. Rõhutades koletise kreekakeelset algtähendust, mil sõna tähistas nii jubedat kui ka imelist, annab ta mõistele feministliku, erinevust ja tõrjutust tähistava tähendusvälja. Jeffrey Jerome Cohen, nn koletise teooria looja, mõtestab koletist samuti kui vahepealset või segatud kategooriat (mixed category), mis ei allu hierarhilisele klassifitseerimisele või lihtsatele vastandustele. Selle asemel näeb ta koletist kui midagi polüfoonilist, mis sisaldab endas nii õõva kui külgetõmmet ja pakub välja uusi maailma tõlgendamise viise.
Karlsoni, Mustoneni ja Reid Kelley loomingus avaldub see teema esmatasandil klassikaliselt koletisteks peetavate motiivide kasutamises (zombid, hiigelmaod, laibad), aga isegi enam just Braidotti ja Coheni kirjeldatud huvis groteskse, lubamatu, selgelt defineerimatu ja piiripealse vastu. Kõigi kolme juures on rohkemal või vähemal määral väljaloetav feministlik positsioon, pöörates tähelepanu teemadele, mis haakuvad naiseks olemisega või naise representatsiooniga ajaloos ja kultuuritekstides. Teoste tähendusväli on aga laiem kui vaid sooküsimusega seonduv, mõtestades koletise kujundi kaudu erinevaid inimestevahelisi suhteid.
Coheni sõnul on koletised alati mingi kultuurilise hetke, enamasti kriisi, kehastus, mistõttu neid tuleb lugeda neid sünnitanud aja ning konteksti taustal. Sellele tuginedes on üks viis vaadata näitust viimaste aastate poliitiliste ja ühiskondlike arengute kontekstis. Siia hulka võiks lugeda poliitilise retoorika muutused, suurenenud tähelepanu piiride vastu (seda nii kategooriate kui materiaalsete riigipiiride osas), debatid, mis tegelevad migratsioonikriisi ja võõrasse suhtumise või sooküsimustega, aga ka laiemalt popkultuuri kõrgendatud huvi zombide, vampiiride ja muude koletistega seotud narratiivide vastu. Näitusel esitatud teosed ei esita ühemõttelisi reaktsioone või vastuseid mainitud teemadele, kuid hirm, ärevus ja üksildustunne, mis on mitmete teoste algimpulsiks, aga ka iha, solidaarsuse ja sõpruse käsitlused, on tekkinud just sellest kontekstist.
Näituse juhatab sisse Eva Mustonen, kelle loomingus figureerivad tihti objektid ja lood, millest on kerge üle vaadata, mida kiputakse pisendama või mis jäävad üldse nähtamatuks. Teos „Kui ma tunnen kellestki puudust, kas see näeks sedaviisi välja?“ tõukub õigusest kõnelda väga isiklikest, pealtnäha väikestest või igapäevastest asjadest ja olla siiski ära kuulatud. Selle kodune pehmus ja nihkes konstruktsioon adresseerivad haprust, nukrust ja igatsust millegi teistsuguse ja võib–olla üldse kättesaamatu järele. Teos on ühekorraga portree enese koletislikust sisemusest ja altar käestlibisenud võimalustele.
Galerii
Edith Karlsoni kogu ruumi hõlmavate installatsioonide tegelasteks on enamasti loomad või inimesetaolised, kuid siiski ebamaiselt mõjuvad olendid. „Õed“ viitab usside ja naiste sarnasele tähendusväljale, olles võrdselt seostatud pahelisuse ja puhtusega. Naiste ja usside juba piiblist tuntud pattulangemiseni viinud liidule lisandub eesti keeles veel üks tähenduskiht: kui vend-vendlus paarik on üheselt positiivse tähendusega, siis sama liide õdede puhul annab rahva suus tulemuseks kadeduse, viha ja mürgiga seonduva sõna „õelus“. Ka maod, isegi Eestis elavad tagasihoidlikud isendid, on enamike inimeste jaoks eelkõige ohtlikud ja tülikad olendid. Teos laseb pinnale kerkida kõigil ussidega seotud hirmudel ja uskumustel, kutsudes aga vaataja ohutult hiiglaste vahele jalutama, tuletab kunstnik meelde, et eelkõige on tegemist tavaliste loomakestega, kes üritavad sarnaselt meile kõigile oma elu võimalikult rahulikult ära elada.
Galerii
Kõigi kolme kunstniku loomingus kumab läbi tõdemus, et kõige jubedamad koletised asuvad inimese enda peas. Võimetuse igatsetud rahu leida võtab aga kõige kujundlikumalt kokku kummituslik „Draama on sinu peas II“, mis väljendab just neid erinevaid hirme ja ärevust, millega seisab silmitsi iga inimene üksi. Teoses domineeriv pinge ja lõksus oleku motiiv kandub üle ka vaatajale, muutes rahutuks ja tekitades ebamugavust. Teose massiivne vorm ja kehalisus pööravad enesesse vaatamise motiivile vindi peale ja asetavad vaataja vastamisi juba väga reaalseks muutunud sisemiste hirmude ja tontidega.
Galerii
Mary Reid Kelley (koostöös Patrick Kelley‘ga) tegeleb oma loomingus ajaloolise või mütoloogilise ainesega, kommenteerides vaimukas värsivormis mineviku tegelaste ja lugude kaudu üldinimlikke teemasid. Neis tuntud müütidest või ajaloosündmustest inspireeritud, kuid eelkõige kunstniku fantaasial põhinevates videotes on esmakordselt kesksed tegelased ja kõnelejad naised. Näitusel on nn Minotauruse triloogiast esindatud kaks teost, mis vaatlevad härjapealise hübriidi Minotauruse sünni- ja surmahetke. Teoses „Swinburne’i Pasiphae” (2014) on algmüüdis inimliha ihaldava meessoost koletise asemel Reid Kelley Minotaurus naise kehaga üksildane labürinti aheldatud olend. Erinevalt oma karikatuursuseni hüperseksuaalsest ja tabusid purustavast emast Pasiphaest, kes esindab suurepäraselt perversse koletise rolli, mõjub Minotaurus siin eelkõige kaastunnet äratava ohvrina, kes unistab väga lihtsatest inimlikest asjadest nagu pere ja inimlik lähedus.
Galerii
Keha
Minotauruse looga alanud transgressiivse ja groteskse keha teemat jätkavad Karlsoni „Viimnepäev“ ja Reid Kelley „This is Offal“. Need kaks tööd esindavad kaht erinevat perspektiivi koletuslikule kehale: trauma tagajärjel tükkideks lagunenud keha, mis lähtub isiklikust läbielamisest ja surnud keha koomilise värssjutustuse objektina.
Reid Kelley teosed lähtuvad alati mingist kindlast ajaloolisest kontekstist. Tema „This is Offal“ on pühendatud 19. sajandi kultuuri läbivale surma motiivile. Video tõukub Thomas Hoodi 1844. aasta poeemist „The Bridge of Sighs“, mis kirjeldab kaastundlikul toonil ühe uppunud naise enesetappu. See oli üks paljudest tollastest kirjandusteostest, mis teemaga tegelesid, samuti leidsid naiste enesetapud, erinevalt meeste omadest, rohket kajastust ajakirjanduses, teatrietendustes ja omaaegses kunstis. 19. sajandi suitsiide uurinud L. J. Nicoletti sõnul langes motiivi populaarsus kokku naiste järjest aktiivsema osalusega avalikus elus, põhjendades seda omaaegsete, valdavalt meesautorite sooviga näidata naiste haprust ja ebasobivust uue elukorraldusega toime tulemiseks.
Reid Kelley võtab talle omaselt selle äärmiselt tõsise ja naiste ajalooga seotud teema ja liidab sellele Descartes’ist lähtuva kehateoreetilise seisukoha, mille järgi vaim suudab eksisteerida ka kehast sõltumatult. Mängides selle tänaseks erinevate kehateoreetikute poolt hüljatud ja lootusetult vananenud seisukoha absurdini, asetab Kelley omavahel dialoogi enesetapjast naise ja tema omavahel nääklevad ja üksteist süüdistavad siseorganid.
Kehalisus on olulisel kohal mitmetes Karlsoni objektides, seda esiteks teemana (emaduse kogemusest lähtuv „Viimnepäev“) või vaatajakogemusena, seda enamasti üleinimlike mõõtmetega objektide vahel või kõrval seistes. Koletusliku ema motiiv on üks levinumaid naissoost koletiste kategoorias. Karlson pöörab selle igivana õudusloo aga ümber ja teisi ähvardava monstrum-ema asemel on „Viimsepäeva“ keskmes emaks saamise trauma ema enda perspektiivist, avaldudes keha totaalses lagunemises ja kokkusõlmimises.
Galerii
Karlsoni teostes on pessimistliku ja sünge alatooni kõrval tihtipeale ambivalentsust lisav koomiline või mänguline element, mis ei lase teostel liialt ühemõtteliselt mõjuda. „Viimsepäeva“ puhul on selleks kehaosadest lühtri sisemuses plinkiv neoonvalgus, mis muudab küllaltki õõvastava ja selgelt kehalist traumat edasi andva teose vähemalt osaliselt lõbusaks, tuletades meelde erinevate monumentide või arhitektuuriobjektide turiste peibutavat tuledemängu või tuledes küütlevat peosaali.
Galerii
Väga sarnane motiiv – äralõigatud jäsemetega valgusti – esineb ka Mustoneni loomingus. Tema „My Little Horror Picture Show“ on erinevalt Karlsoni monumentaalsest lühtrist palju kammerlikum ja ambivalentsema, nii popkultuurist kui isiklikust kogemusest lähtuva tähendusväljaga. Nii Karlsoni kui Mustoneni lood võrsuvad elust enesest, aga Mustoneni puhul eraldab teoseid reaalsusest vaid mingi vaevumärgatav nihe. Nii ka selle teose puhul, milles inimene on kodusesse keskkonda niivõrd ära kadunud, et temast on alles vaid üksik jalg või käsi. Sarnaselt Ameerika ilukirjaniku Carmen Maria Machado lühijuttudele, mis segavad omavahel reaalseid seiku, nalja, veidrust ja kõhedust, tugineb Mustonen oma lugude edasiandmiseks igapäevaste objektide narratiivsele potentsiaalile ning leiab õudu igapäevase ja harjumusliku väikestes nihetes.
Galerii
Kodu
Kodule, kodususele ja perele viitavad näitusel nii Mustoneni mööblit ja kodutarbeid kasutav looming kui ka Reid Kelley inimsuhteid vaatlevad videod, kuid kodu ja peret kui keskset motiivi mõtestavad Karlsoni ja Mustoneni uued, spetsiaalselt näituse tarbeks loodud installatsioonid, mis mõlemad tegelevad võimetusega vastata kodu ja lähisuhetega seotud ootustele ja ühiskonnas kehtivatele normidele.
Edith Karlsoni „Pere“ keskmes on klaaskast nelja figuuriga, nn traditsioonilise perega, mille moodustavad ema, isa ja kaks last. Selle külge klammerdunud kolm kivistunud inimese keha ja koletise näoga kuju hoiavad kastikest justkui reliikviat, mis ei kirjelda kuidagi nende enda elu, kuid millest pole siiski võimalik ka täielikult lahti lasta. Teos on kommentaar Eesti ühiskonnas viimastel aastatel parempopulistliku suuna juhitud võitlusele nn traditsioonilise perekonna õiguste eest. Püüdlused perekonna mõistet seaduses rangelt mehe ja naise liiduna reguleerida ja „õige“ perekonna kaitseks loodud organisatsioonid tekitavad küsimuse, milline on inimese õigus ise oma perekonda ja selle vormi valida, olles samal ajal aktsepteeritud ja oma valikutes toetatud. Samuti, miks on eelkõige inimeste eraelu puudutav ja just selle range, sealhulgas heteronormatiivne reguleerimine järsku teatud osale ühiskonnast nii oluline?
Galerii
Ka Mustoneni installatsioon kõnetab seda halli ala, mis jääb ideaali või normi ja reaalse elu vahele. Tema lood on näitusel kõige selgemalt isiklikku laadi, leides oma väljenduse kodustes käsitöövõtetes, isetegemises ning koduga seonduvates objektides, suhtumata aga käsitöösse kui lihtsalt ajaviitesse, vaid rõhutades selle tähenduslikku ja kommunikatiivset poolt.
Galerii
Iseloomuliku materjalikäsitluse kõrval on oluline ka Mustoneni tundlikkus keele suhtes, mis avaldub muuhulgas püüetes uuesti omaseks muuta nn kaaperdatud mõisteid, mille tähendus teda enam ei kõneta. Üheks selliseks sõnaks on Mustoneni puhul „tüdruk“, mis, olles kattunud teiste antud tähenduste ja eelduste alla, ei tähenda kunstniku enda jaoks enam muud kui võõrast ja külgekleebitud kategooriat.
Galerii
Mustoneni leegimeres asuvad majakesed tõukuvad ruumi sentimeeter-sentimeetri haaval koduseks tegemise soovist, püüdes piiritleda „oma“ ja „võõrast“ ruumi. On aga oluline, et loodud ruum ei ole oma olemuselt täiesti suletud, vaid just parasjagu eraldav ja kattev, suheldes läbi võrgu või kilepinna aktiivselt ümbritsevaga. Sarnaselt Mustoneni teiste installatsioonidega domineerib siin mingisugune „suvalt“ või isetegemise vaim, mis suhtleb vaatajaga just eelkõige juhuslikkuse ja inimese käe puudutuse kaudu. Mustoneni viis installatsioone luua on tema enda sõnul sarnane sellele, kuidas ta asub koduseks muutma kas uut elupaika või stuudiot.
Galerii
Jennifer A. González võttis 1990. aastatel kasutusele mõiste autotopograafia kirjeldamaks seda, kuidas inimese biograafia ja identiteet avalduvad tema viisis korrastada ja luua oma ümbritsevat keskkonda. Tema käsitluses moodustavad isiklikud esemed inimese isiksuse, elusündmuste ja identiteedi pikenduse, nn ruumilise narratiivi olulistest suhetest ja mineviku sündmustest.
Kord Mustoneni majakestes sees olles, ongi vaataja silmitsi miniatuuridega naiseks olemise ja kehalisuse teemal, mille valmimine on mõnel juhul võtnud aastaid. Mustoneni kehalisus on Karlsoni ja Reid Kelleyga võrreldes kõige vihjelisem, seotud kujundi tasandil eelkõige isikliku kehakogemusega mingites kindlates hetkedes või olukordades, aga ka aega- ja oskusi nõudvas käelises töös. Talle omaselt ei väljendu objektide kehalisus niivõrd keha otseses esitamises, vaid pigem mingi meeleolu või tunde loomises. Enam kui keha potentsiaaliga, tegelevad mitmed tema teosed keha piiratuse ja armetusega. See väljendub nii pidudest väsinud „Diskonahas“ kui tuimas ja mõttetus töös, mis on kulunud ühele riidetükile ühtlase ja kaugelt eristamatu tikandi loomisel.
Galerii
Plahvatus
Näituse viimased kaks ruumi on pühendatud nähtustele, mida võiks kokkuvõtvalt nimetada plahvatuseks või purskeks. Eesmärgiga end kehtestada, välja elada või just halva mängu juures head nägu teha, võtab see teostes sugude vahel toimuvate lahingute, vihasööstude, samuti allasurutud hullumise ja seksuaalsuse vormi.
Parodeerides nii klassikalisi eeposeid kui meestekeskset ajaloonägemust ja jutustamistraditsiooni, vaatleb Mary Reid Kelley „You make me Iliad“ naiste nähtamatut rolli ajaloos, seda nii sõja ja sellega kaasneva seksuaalvägivalla aspektist kui naiste kui iseseisvate loojate teemal. Videos kohtuvad sõja ajal ellujäämiseks vajalike ratsioonide nimel prostituudina töötav naine ja idealistlik sõdur-poeet, kes näeb naises eelkõige suurepärast materjali oma teose traagilise kangelanna loomiseks, suutmata samas naist endaga võrdse isiksusena mõista. Poeedi idealismile vastandub naise karm reaalsus, mis avaldub nii kasinates elutingimustes kui kibedas tõdemuses, et ka poeedi huvi naise loomingulisuse vastu on täiesti omakasupüüdlik.
Galerii
Reid Kelley kangelanna tüdimust ja väljapääsmatuse tunnet arendab edasi Karlsoni „The End“. Karlsoni teosed saavad tihtipeale alguse mingist pingeseisundist, mida ta adresseerib visuaalsete lookeste kaudu, vaadates kõrvalt inimlikku nüridust, tuimust ja ebamugavustunnet. „The End“ on oma olemuselt klassikaline hoiatus-koletis, tuletades meelde meie kõigi täbarat seisu nii kohalikul kui globaalsel tasandil ja andes märku saabuvast katastroofist. Raevus mees on tabatud hetkelt, mil karikas on täis ja ratsionaalne argumentatsioon end ammendanud, see on puhas kogu keha haarav emotsioon, mis on oma totaalsuses suunatud nii ärritaja kui iseenese vastu.
Galerii
Koletise teeb raskesti määratletavaks tema ebapüsivus ja pidev, veidi muutunud vormis uuesti ilmumine. Korraga fikseeritud tähenduste eest põgeneva ja uusi võimalikke maailma tajumise viise esitavana kannab koletis endas nii hävingut kui loomingulisust, kehalisust, valu ja kontrollimatust. Kõik need aspektid koos märksõnadega „keha“, „kodu“ ja „plahvatus“ paisatakse veelkord õhku. Lõpuloona jääb kõlama Eva Mustoneni sisemisi plahvatusi ja emotsioonisööste mõtestav installatsioon, mis on oma keskseks kujundiks valinud vulkaani, klassikalise viha, kuid ka seksuaalsuse, alateadvuse ja transformatsiooni metafoori.
Galerii
Näituse kataloog
Näituse puhul ilmus samanimeline raamat (eesti ja inglise keeles), mis on saadaval meie e-poes.
Toetajad
Eesti Kultuurkapital, Vaibaparadiis, KAFO
Täname
Maria Ader, Maria Luiga, Kristina Oras, Katrin Kissa, Kim Taniel, Kris Lemsalu, Raul Saaremets, Nikolai Karlson, Lya Karlson, Urmas Karlson, Liisi Rünkla, Diana Tamane, Mari Volens, Piret Karro, Liina Raus, Kristjan Nagla ja Kaisa Reimand, Kaja Arula