Kunstiajaloos on naiskunstnike loomingut peetud sageli kõrvaliseks ja seetõttu on nende teoseid võrreldes meeskunstnike loominguga vähem nii kunstikogudes kui ka näitustel. Institutsionaalse tõrjutuse taga võib näha erinevaid ajaloolisi põhjusi.
Sajandeid on naiste võimalused kunstiharidust omandada ja erialal tegutseda olnud märksa piiratumad kui meestel. Sellest tulenevalt on naiskunstnikud eelistanud või olnud sunnitud eelistama kindlaid žanre, nt portreed, natüürmorti ja maastikuvaadet, mis on loonud ettekujutuse spetsiifilisest ja vähem väärtuslikust „naiskunstist“. Ometi kinnitab suur osa siinsel näitusel esitatud materjalist, et naiskunstnikud ei ole meeste juhitud ühiskonna passiivsed ohvrid. Juba kunstnikuks olemise fakt ja etteantud elumudelitest loobumine on loonud võimalusi enesearendamiseks ja kunsti kaudu oma maailma kogemise viiside väljendamiseks.
Vaadake ka kuraator Anu Allase videotuuri:
Näitus keskendub Eesti ja Soome naiskunstnike loomingule 19. sajandi keskpaigast kuni 1950. aastate lõpuni. Lai ajaline haare lubab pöörata tähelepanu mitmetele naiskunstnikega seotud teemadele ja aitab vaatajate ette tuua seni väärilise tähelepanuta jäänud teosed. Näituse eesmärk on esile tõsta naise ja naiskunstniku eneseteadlikkuse kujunemise ja kunstiprotsessidega kohanemise viisid.
Galerii
Näitus sündis koostöös Helsingi Ateneumi kunstimuuseumiga. Eesti ja Soome naiskunstnike võrdlus rikastab näitusepilti ja annab võimalusi paralleelide tõmbamiseks. Kokku saavad baltisaksa, eesti, soome ja soomerootsi taustaga naiskunstnikud, kelle teosed viivad vaataja Eesti ja Soome erinevate paikade kõrval ka Peterburi, Düsseldorfi, Pariisi ja Rooma.
Näitus toimub koostöös Ateneumi kunstimuuseumiga Helsingis.
Kuraatorid: Tiina Abel, Anu Allas
Konsultant: Anu Utriainen (Ateneum)
Koordinaatorid: Karin Pastak, Katja Ikäläinen, Minna Erwe
Näituse kujundus: Nele Šverns, Mari Hunt (b210)
Näituse graafiline disain: Aadam Kaarma
Kopeerimine
Galerii
19. sajandil kopeeriti kunstiklassikasse kuuluvaid teoseid palju ja erinevatel põhjustel. Koopiate abil õpetati kunstiajalugu ja täiendati kunstikogusid. Vanade meistrite maale korrates arendasid kunstiõppurid kunstimaitset ja omandasid maalimisoskust. Naiskunstnike jaoks kujutas kopeerimine professionaalsete oskuste omandamise võimaluse kõrval ka elatusvahendit. Soome kunstnike Helene Schjerfbecki, Ida Silfverbergi ja Venny Soldan-Brofeldti, aga ka baltisaksa naiskunstnike Elsbeth Rudolffi, Alexandrine von Wistinghauseni jt koopiad kõnelevad muu hulgas ka muutuvatest kunstiideaalidest. Koos eluläheduse idee arenemisega asendus antiigi- ja renessansiihalus üha enam huviga Madalmaade ja Hispaania vanade meistrite vastu.
Kunstiharidus
Galerii
19. sajandil omandasid professionaaliks pürgivad naised lisaks kopeerimisele kunstnikuoskusi peamiselt kodus eraõpetajate käe all, naistele avatud joonistuskoolides ja eraateljeedes. Joonistamist harjutati tihti ka eeskujulehtedele trükitud maaliklassikast ja loodusest ammutatud motiivide järgi. Osa näidislehti sisaldavatest albumitest olidki mõeldud eelkõige naistele. Kuna naistel puudus kaua juurdepääs akadeemiate aktiklassidesse, kujunes ajaloomaaliga tegelemisel kõige suuremaks takistuseks puudulik alasti keha kujutamise oskus. Sally von Kügelgeni aastail 1880–1885 Peterburi kunstiakadeemias valminud õppetööd paistavad seega silma mitte ainult kõrge kunstilise taseme, vaid ka erandlikkuse tõttu. Figuurijoonistus oli ka üks 1919. aastal Tartus avatud kunstikooli Pallas õpetuse aluseid ning naisõpilaste andekuse esimesi avaldumisvorme ja mõõdupuid.
Vaikne elu
Galerii
Akadeemilise kunstihariduse käigus omandatud inimkeha vahendamise oskuse puudumine välistas naiskunstnike tegutsemise ajaloomaali alal. Nii kujunesidki välja valdkonnad, mida peeti naiskunstnikele ja nende loomingulisele eneseteostusele sobivaks. Portree kõrval seostus vaikelu – lähedaste asjade ja lillede maailm – tubase eluga, mille korrastamist ja korraldamist peeti 19. sajandil naise ülesandeks. Vaikelu oli žanr, mille võtteid sai omandada traditsioonile toetudes, vanade meistrite töid tundma õppides. Siin oli võimalik rakendada loominguliste eesmärkide teostamisel põliselt naiselikkusega seostatud tundlikkust. Baltisaksa naiskunstnike seast leiame mitmeid suurepäraseid vaikelude viljelejaid, nagu Julie Hagen, Marie Dücker, Olga von der Pahlen või Lilly Walther. Nende eri žanrites tegutsenud kunstnike maalid köidavad pilku nii suurepärase maalilise teostuse kui ka natuuritruudusega.
Soome teerajajad
Galerii
Esimeste 19. sajandi Soome naiskunstnike loomingutee oli käänuline ja kulges võitluses oma koha eest professionaalse kunsti areenil. Turu ja Helsingi joonistuskoolides õppis palju naisi, kuid vähesed söandasid valida kunstnikuameti. Naistena pidid kunstnikukarjääri valinud hoidma tasakaalu sooga seotud rolliootuste ja piirangute, kutsealaste eesmärkide ja isiklike soovide vahel. 1880. aastatel Soome kunstipilti mõjutama hakanud maalijaid sidus eneseteadlikkus, ametile pühendumine ja erakordne solidaarsus. Kunstiõpingud ja eneseteostamise soov viisid nad Stockholmi, Saksamaa suurtesse kunstilinnadesse, Pariisi, Bretagne’i ja Itaaliasse. Kokkupuutes vabaõhumaali, naturalismi ja moodsa kunsti suundadega kujunesid sajandi lõpukümnendeil alustanud maalijaist julged kaasaegsete kunstiideede mõtestajad.
Damenwelt
Galerii
Aadli vaesumine ja ühiskonna demokratiseerumine lõi 19. sajandi viimasel veerandil tingimused andekate balti aadlisoost naiskunstnike esiletõusuks. Just kunstniku ja kunstiõpetaja amet olid elukutsed, mille võis end elatada sooviv aadlidaam valida ühiskonna halvakspanu kartmata. 1888. aasta näitusearvustuses kasutas kriitik nende areenile ilmunud kunstnike tunnustamiseks mõistet Damenwelt (naiste maailm). Umbes poolesaja andeka naise hulka kuulusid maalijad Lydia von Ruckteschell, Sally von Kügelgen, Alexandrine von Wistinghausen, Magda Zoege von Manteuffel jpt. Siiski ei tunnustatud noorema põlvkonna baltisaksa naiskunstnikke erilise „naiseliku“ kunstistrateegia pärast, vaid eelkõige hinnati kõrgelt nende suutlikkust tegutseda edukalt kaasaegse professionaalse kunsti väljal.
Julie Hagen Schwarz
Galerii
Eesti kunstiajaloo esimene professionaalne naiskunstnik Julie Hagen pidas maalijaks saamise ja jäämise nimel kirglikku võitlust. Kunstnik August Hageni andeka tütrena omandas ta esimesed oskused isalt ning jätkas seejärel õpinguid Dresdeni ja Müncheni galeriides ja eraateljeedes. Aastad 1851−1854 Roomas ja selle ümbruses tähistasid tema haarde laienemist portreežanrilt maastikumaalile ja rahvalike tüüpide kujutamisele. Pärast abiellumist Tartu ülikooli hilisema astronoomiaprofessori Ludwig Schwarziga naasis kunstnik Tartusse, kus tegutses peamiselt portretisti ja kunstiõpetajana. Maalija loomingukaar peegeldab 19. sajandil kiiresti vahetunud kunstisuundumusi biidermeierlikust detailirealismist asjaliku natuurikäsitluseni. 1858. aastal andis Peterburi Kunstiakadeemia kunstnikule akadeemiku tiitli.
Karin Luts
Galerii
Karin Luts (1904–1993) on üks Eesti kunstiajaloo omanäolisemaid naiskunstnikke. Tema loomingus tõuseb jõuliselt esile sageli kunstniku endaga sarnanev iseteadlik ja androgüünne naisetüüp. Luts õppis Tartus Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja täiendas end enne Teist maailmasõda Pariisis ja Roomas. Tema teoseid iseloomustab omapärane pildiaines, kuhu kuuluvad nii religioossed motiivid kui ka elulistes olukordades tegutsevad naised. Luts on üks kõige järjekindlamaid autoportree žanri viljelejaid, kelle maalid ja joonistused kujutavad autorit erinevates rollides ja olukordades. 1944. aastal emigreerus kunstnik Rootsi.
Siirus
Galerii
Naiskunstnikud on sageli kujutanud oma lähiümbrust, kõike igapäevast ja intiimset, ning lapsed on nende loomingu üks läbivaid motiive. Tihti on laste portreed ka tellimustööd, mille täitmist peeti just naistele sobivaks. Kui enamasti on naiskunstnike looming aktiivses dialoogis muutuva maailma ja aktuaalsete kunstisuundadega, siis laste kujutamist iseloomustab muutumatus: õrnus, armsus, siiruse ja läheduse vahendamise püüe. Need pildid näitavad maailma domineerivaga võrreldes teistsugusest, sageli varju jäävast perspektiivist.
Positsioonid
Galerii
Nii enese kui ka teiste naiste kujutamisel on naiskunstnikud jäädvustanud laiahaardeliselt eri tüüpe ja rolle: romantilisest provokatiivseni, haprast jõuliseni, frivoolsest religioosseni. Naine peegli ees, naine lugemas või naine kunstnikuna on võrdselt sagedased motiivid. Meeste portreid leidub naiskunstnike loomingus seevastu üsna vähe; tihti on need tellimustööd, kaaskunstnike või pereliikmete portreed. Kui naiste elu on sageli sõltunud meeste loodud reeglitest, siis kunst tähistab pigem vabaduse ala. See on olnud eneseloomise ja emantsipeerumise vahend, mis kunstnike elukeskkonnas toimuvat peegeldab ja seda kujundab.
Käsitööst tarbekunstini
Galerii
Naiste hariduse ja kutseoskuste taseme tõstmiseks rajatud käsitöökoolide tegevuse tulemusel tekkisid 20. sajandi alguses eeldused professionaalse tarbekunsti sünniks. Louise Rebenitzi käsitöökooli, Tarbekunsti Ateljee ning paljude teiste ühingute, koolide ja ateljeede algatusel omandasid naised eeskujulikud tööoskused ja hakkasid mõjutama elukeskkonna ilmet. Mitmed naiskunstnikud õppisid Peterburis parun A. Stieglitzi rajatud kunstikoolis. Tarbekunsti kallakuga kooli õppekava oli Eesti tarbekunstnike peamise taimelava – 1914. aastal asutatud ja mitme nime all tegutsenud Tallinna (hiljem Riigi) Kunsttööstuskooli – õppetöö korraldamise aluseks. Kahe maailmasõja vahelisel ajal avasid koolis õppinud kunstnikud oma ateljeesid, kuid tegutsesid edukalt ka osaühisuse Käsitöö tellimusi täites, Nikolai Langebrauni portselanitööstuses, Eduard Taska nahkehistööde firmas, Lorupi klaasivabrikus, Karl Haupti peennahatöökojas ja aktsiaseltsis Savi.
Joonistusharrastus
Galerii
Elu Teater
Galerii
Põimuvad ajastud
Galerii
Pärast Teist maailmasõda tõi nõukogude aeg Eesti kunsti uue, ideoloogiliselt määratletud naisekuju, nn nõukogude naise, kes pidi mehega võrdsena osalema sotsialistlikus ülesehitustöös. Tollases kunstis tõusevad esile naised erinevates sotsiaalsetes rollides ja mitmesuguste elualade esindajatena. Nõukogude ühiskond oli siiski keerulisem kui seda kujundanud ideoloogilised postulaadid, eeldades naiselt ka traditsiooniliste rollide täitmist. Nii elasid tolle aja kunstis kõrvuti kõige erinevamad naisetüübid. Võitleva töölisnaise kuju tasakaalustasid kodanlikust maailmast pärit kangelannad: kaunitarid peegli ees, kohvikudaamid ja haprad muusad.
Moodne maailm
Galerii
20. sajandi esimestel kümnenditel kujunes välja nn moodne naine, kes erines varasemast naisekujust nii välimuse kui ka eluviisi poolest. Võidelnud endale üha rohkem vabadusi ja iseseisvust, seadis ta kahtluse alla naise senise kuvandi ja käitumisnormid. Tollaseid moodsaid naisi iseloomustab sageli poisipea ja androgüünne riietus, samuti sigaret, millest kujunes sugudevahelise võrdsuse ja emantsipatsiooni sümbol. Kunstis põimus moodsa naise teema uute kunstivooludega: ekspressionismi, art déco ja uusasjalikkusega. Kohati groteskselt kujutatud linnaelu peegeldas muu hulgas ka muutunud sugudevahelisi suhteid.
Mitmekihilised ruumid
Galerii
Ruumi kujutamise viisid on naiskunstnike loomingus läbi aegade pidevalt muutunud. Sageli on naised kujutanud või isegi detailselt dokumenteerinud oma elukeskkonda. Eriti mitmetahuliseks kujuneb ruumikäsitlus teostes, mis loovad dialoogi interjööride ja välise maailma vahel. Ruum pole lihtsalt inimtühi paik, vaid muutub läbi argiste detailide (varjud, praokil uksed, aknad, üksikud staatilised figuurid) emotsionaalseks, narratiivseks ja dramaatiliseks. Elukeskkonna kujutamises kajastub naise tegutsemisruumi järk-järguline laienemine ja ruumitunnetuse avardumine: emantsipeerumine tähendab muu hulgas ka enesele ruumi loomist.
Ebaõdus
Galerii
20. sajandi alguskümnendeil jätkunud dekadentsihõnguline sümbolism tõi kaasa eksistentsiaalsed teemad: kurjuse, surma ja erootika. Põimudes stiililt juugendi ja ekspressionismiga, on need teosed otsekui emotsionaalseks eelmänguks Teise maailmasõja aegseid ja järgseid ärevaid aegu kajastavale kunstile. Sageli väljendavad kunstis ajastu ängi ja üksildustunnet naised ja lapsed, kes näitavad inimese haprust suurte ajaloosündmuste keerises. 1940. aastate lõpu ja 1950. aastate alguse Nõukogude Eestis, kus kunst oli allutatud ideoloogilisele kontrollile, oli Olga Terri üks vähestest kunstnikest, kes julges kujutada maailma, mida kujundasid hirm ja ebakindlus.
Näituse kataloog ja meened
Näituse puhul ilmus samanimeline raamat, mida saab tellida meie e-poest. Raamat on saadaval nii eesti keeles kui ka inglise keeles.
Tutvu ka näitusega kaasnevate meenetega!
Galerii
Toetajad
Eesti Kultuurkapital, Cobalt, Kaubamaja, Tallink, Nordic Hotel, Hotel Palace, Akzo Nobel, Data Print
Täname
Tartu Kunstimuuseum, Tartu Linnamuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Tartu Ülikooli muuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Tallinna Linnamuuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Viljandi Muuseum, Pärnu Muuseum, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, Virumaa Muuseumid, Hiiumaa Muuseumid, galerii Rios, Rundāle Lossimuuseum