Tagasi kalendrisse

Värvide dirigendid. Muusika ja modernsus Eesti kunstis

Värvide dirigendid. Muusika ja modernsus Eesti kunstis

Aeg: 18.11.16–27.08.17  10:00–18:00
Asukoht: Kumu näitusesaalid

3. korrus, B-tiib

Muusika on olnud juba alates esimesest üldlaulupeost kuni laulva revolutsioonini ning sealt edasigi Eesti ajaloo, kultuuri ja identiteedi lahutamatu osa. Kui igal linnul on tõesti oma laul, nagu eesti vanasõna ütleb, siis kuidas on lugu kunstnikega? Milline on kunstniku roll laulurahva seas? Näitus uuribki, kuidas muusika ja helid on mõjutanud Eesti modernistlikku visuaalkultuuri Vanemuise kuldse kandle muistsest kõlast ja regilaulude leelotamisest moodsa ajastu kohvikute kärarikkuse ja džässiajastu abstraktsuseni.

19. sajandil oli musikaalsus kõrgklassilt oodatud anne. Klaveri- või viiulimänguoskus näitas kultuursust ja naiste puhul ka valmidust abieluks. 20. sajandi alguseks olid muusika ja kuulsus lahutamatult põimunud ning kunstnikud jäädvustasid muusikamaailma säravaid tähti esinduslikel ja glamuursetel portreemaalidel.

Samal ajal andis Eesti rahvusliku liikumise esiletõus tõuke koguda ja populariseerida rahvalaule, mis olid olnud sajandeid Eesti talupojakultuuri ja traditsioonide kandjateks. Kandle- ja torupillimängijate või „Kalevipoja“ eeposest pärit muusikaliste tegelaste (nt laulujumal Vanemuise või Kalevipoja enda) kujutamine kasutas muusika ühendavat jõudu, aidates seeläbi eestlastel oma kultuuri ülistada ja väärtustada.

Mõnel juhul lähtusid kunstnikud muusikast kujundlikumas võtmes. Näiteks Konrad Mägile viitasid arvustajad kui värvide dirigendile, kes ühendas erksaid värve harmooniliseks tervikuks vaid ühe taktikepi viibutusega. Teisisõnu võib öelda, et värvid olid tabamatute tunnete ja meeleolude edasiandmisel kunstnike jaoks samasugune väljendusvahend kui helilooja jaoks meloodia. Seega kombineerisid kunstnikud näiteks kirkaid värve ja laiuvaid panoraamvaateid, et anda edasi looduse sümfoonilist suurejoonelisust. Mõnikord kutsusid maastikumaalid esile aga hoopis vaikuse. Kõhedalt elutud rabametsad või värskelt langenud lumi selges talveöös toonitasid oma vaikusega looduse pühalikkust.

Muusikat hakati seostama ka surma, meeleheite ja hävinguga. Seda mitte ainult „Surma viiside“ teemalistel töödel, kus Surm mängib kellegi peatse lahkumise eel kurjakuulutavat viisi, vaid ka melanhoolse ja haiglase välimusega viiuldajate kujutiste puhul. 1920. aastatel vallutas maailma tormijooksuga džässmuusika, mis innustas kunstnikke looma abstraktsete värvilaikude, joonte ja kujundite abil selle muusikastiiliga sarnast visuaalset ebakõla ning dekonstrueerima maailma enda ümber. Džässmuusikud ja nende kabareesid-kohvikuid pilgeni täitvad austajad said skandaalse moodsa aja sümboliteks.

Näituse kuraator: Bart Pushaw
Näituse koordinaator: Liis Pählapuu
Näituse kujundajad: Kärt Einasto, Joonas Rumvolt
Graafiline kujundaja: Kätlin Tischler

Täname: Anna Antane, Tuula Friman, Kristina Lupp, Caroline Paganussi, Merit Pai, Roland Papp

Näitusel kasutatud helisalvestised, fotod ja videod: Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Raadio Fonoteek, Rahvusarhiivi Filmiarhiiv, Eesti Rahva Muuseum , „Eesti rahvaluule antoloogia“, Tartu Art Museum

Näituse toetaja Telia klientidele on näituse külastamisel 2 piletit 1 hinnaga. Lisainfo

Konrad Mägi. Maastik punase pilvega. 1913–1914. Eesti Kunstimuuseum