Natuuri rikkus. Eluläheduse idee ja Düsseldorfi koolkond 03.07.2015 – 08.11.2015

Asukoht: 2. korrus, suur saal

19. sajandi teisel poolel jõudsalt levinud realismi ideed jõudsid Baltimaade kunstilukku eelkõige Düsseldorfis töötanud ja õppinud kunstnike loomingu vahendusel. Kuigi enamik neist olid baltisakslased, kuuluvad nad päritolu ja kohalikust elust ammutatud ainestiku tõttu kindlalt Eesti ja Läti kunstilukku.

Düsseldorf hakkas kunstilinnaks kujunema 18. sajandil, kuid alles 1819. aastal avati seal kunstiakadeemia õppeasutuse tähenduses. Kunstiakadeemia sai erilise hoo sisse aastail 1826–1859, kui kooli eesotsas seisis koolkonna üks rajajaid Wilhelm von Schadow. Just sel perioodil õppis kunstiakadeemias palju Skandinaaviamaadest, Venemaalt (sh Eesti- ja Liivimaalt) ning Ameerikast pärit kunstnikke, siit leidsid nad võimekad õppejõud ja kokkuhoidva akadeemilise kogukonna. Et tegemist oli tõeliselt kosmopoliitilise seltskonnaga, kinnitavad ka Baltimaade düsseldorflaste Euroopat katvad sünni- ja surmapaigad.

Schadow’ päevil õppisid Düsseldorfis baltisaksa kunstnikud Alexander Heubel, Hermann Eduard Hartmann, Ernst Hermann Schlichting, Theodor Albert Sprengel ja Leopold von Pezold. Pärast õpinguid kodumaale naasnud, kandsid nende maalid koolkonnale toona iseloomulikku romantilise kunsti pingelist meeleolu, mille edaspidi vahetas välja süvenev looduslähedus. Maalikooli mõju kasvas alates 1870. aastaist, kui Eestist pärit Eugen Dücker ja Eduard von Gebhardt määrati kunstiakadeemia õppejõududeks. Nende kunstnike tulekuga sai vahepeal langusperioodi jõudnud Düsseldorfi Kunstiakadeemia arenguks uut jõudu. Uute professorite ärgitusel eemalduti ka siin akadeemilisest iluideaalist, et uurida põhjalikult looduse hetkeseisundeid ja argielu värvikaid detaile. Arvatavasti mõjutas just kaasmaalastest pedagoogide kohalolu tervet Eestist pärit kunstiõpilaste põlvkonda valima Düsseldorfi õpingute jätkamise kohaks. Nii kujunes kunstiakadeemia õppejõududest ja nende õpilastest Düsseldorfi maalikooli ideaalide vaimus töötav kunstnike rühm. Sellest natuuritruuduse ja mõistuslikkuse ühendusest sündis Eduard von Gebhardti usupiltide tõetruuduse ja abstraktse religioosse sõnumi huvitav kooslus. Tõde, ilu ja idee põimusid tervikuks, kus lihtne ja argine muudeti visuaalseks tähendamissõnaks.

Mõõduka loodusläheduse printsiip avaldus eriti kujukalt Düsseldorfi koolkonna maastiku- ja olustikumaalis. Maastikulise ja žanrilise elemendi ühendamine oli Düsseldorfi Kunstiakadeemia kasvandike jaoks niisama loomulik kui 17. sajandi hollandi kunsti eeskuju. Ajapikku kristalliseerus koolkonna olustikumaali teemade ring. Ühelt poolt kuulusid sinna traditsioonilised kõrtsi- ja perekonnastseenid, pildid talupoegade argielust, 19. sajandi lõpupoole ka haiguse, surma ja matuste motiivid. Teiselt poolt olid Düsseldorfi kunstile väga iseloomulikud rannamotiivid ja kalurite elust pärit teemad. Kunstnikke sidus kodumaaga Eesti loodus ja elujõuline talupojakultuur, üks koolkonna suurimaid inspiratsiooniallikaid.

Tänu Düsseldorfi koolkonnale läbiti eesti kunstis realismi etapp. See oli kaine, vahel satiiri või liigsesse tundelisusesse kalduv realism, mis 19. sajandi lõpupoole arvestas üha rohkem vabaõhumaali ja impressionismi saavutustega.

Kuraator: Tiina Abel
Kujundajad: Mari Kurismaa, Tuuli Aule
Graafiline disain: Tiit Jürna

Toetajad:
Eesti Kultuurkapital, Advokaadibüroo Cobalt, Akzo Nobel Baltics AS