Tagasi kalendrisse

Jüri Okas

Jüri Okas

Aeg: 07.04.17–27.08.17  10:00–18:00
Asukoht: Kumu näitusesaalid

Suur saal

Jüri Okas kuulub nende kunstnike hulka, kes 1960. ja 1970. aastate vahetusel ning seitsmekümnendate alguses veel tollases Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis õppides üritasid senised väärtused – modernistlikust esteetikast ammutatava kunstiloome põhitõed – peapeale pöörata, pakkudes asemele kas tulevikuvisioonidest täidetud popkultuuri või kontseptuaalse kunsti ebaisikulist dokumentaalsust.

Jüri Okase esmakordne avalik esinemine laiemale publikule toimus 1975. aastal näitusel „Sündmus – Harku 1975 – objektid, kontseptsioonid“. Selleks ajaks oli ta oma kunstirevolutsiooni juba teinud, tuues eesti kunstiruumi tegevused ja mõisted, mis olid meie silmis täiesti uued ning mida paraku oli koguni keeruline dekodeerida.

Jüri Okase tegevust saab seostada kontseptuaalse kunstiga, äärmiselt laia mõistega, mis loobub kunstist kui objektist, kuid liigub see-eest tegevuste, analüüsi ja informatsiooni valdkonda. Okase puhul tähendas see 1970. aastate alguses (ta lõpetas kunstiinstituudi 1974. aastal arhitektina) tegelemist maakunstiga ning kümmekonda kitsasfilmi, mis on ühtlasi olnud materjaliks tema graafilisele loomingule, ent muidugi eeskätt salvestanud erinevaid nii planeeritud kui ka planeerimata tegevusi, mida tänapäeval tegevuskunsti vormi alla paigutatakse. Okas oli endale avastanud Vääna-Jõesuu tühja liivaranna, mis pakkus haruldase võimaluse noore kunstniku loominguliseks teostuseks. Tema katse- ja uurimisala oli ruum – algolekus tühjus, mida sai allutada ja täita märkide, objektide või tegevusega. Fotokaadris jäädvustunud maastik transformeerus – mereranda paigutatud märgid, lindid ja jooned muutsid perspektiivi ja kaugust. Kunstnik hakkas üha rohkem kõndima piiridel ja katsetama inimese võimet tajuda ruumi, selle tühjust või suletust, näilisust või tegelikkust. Rannale ehitatud peamiselt liivast objektid hävisid mõne aja möödudes, kuid maakunsti eesmärk polnudki olla esteetilise nautimise objektiks, vaid jälgida muutuste loomulikku protsessi. Mis säilis, oli informatsioon, analüütiku peamine tööriist. Installatsioone tegi Okas ka hiljem, nii muuseumiruumides (millest suurim valmis 1991. aastal Pori Kunstimuuseumis) kui ka looduses (nt Visbys Gotlandi saarel, Tartus Raekoja platsil).

Sellest algusest, kus keskseteks mõisteteks on ruum, vaatlus ja analüüs liikus Jüri Okas 1970. aastate keskel edasi pildivaldkonda. 1974. aastal valmis omamoodi spikker vaatajale, teos „Lugupidamisega D. Judd’ile“, algul fotona ja seejärel sügavtrükis. Viitamine ameerika minimalismi suurkujule Donald Juddile suunas vaataja ühelt poolt küll sellise loomingu allikate juurde, kuid kinnitas seejuures, et kohaliku materjali kasutamisega muutub teose tähendus, mis kätkeb nii iroonilist pilku salvestatud keskkonnale (prügikastid) kui ka analüüsi enese tegevusele. Samal ajal alustas Okas rekonstruktsioonide loomisega – ta pildistas ehitisi, mida tunneme linnaruumist, kuid ka objekte, mille puhul jääb selgusetuks, on nad veel pooleli või hoopiski lagunevad. See nn vahepealsuse seisundis arhitektuur, mille staatust on omakorda juba Okase maakunstist tuntud märkide ja viitadega ähmastatud, jääb kunstniku loomingusse teoreetilise probleemina pikemaks ajaks, liikudes edasi insenerirajatise juurde (estakaadid, Lasnamäe kanal), mille monumentaalne üksluisus saab eksistentsiaalsed mõõtmed. Küsimused kaosest ja korrast, tähenduslikkusest ja tähendusetusest, sisust ja vormist ei ole mõeldud lõpliku vastuse loomiseks, pigem tähelepanu juhtimiseks niisuguse ürituse lootusetusele. Kokkuvõttena oma tähelepanekutest ja arhitektuurifotodest (1974–1986) avaldas Okas 1995. aastal raamatu „Väike moodsa arhitektuuri sõnastik“.

Jüri Okast oli kahtlemata üks radikaalsemaid uuendajaid 1970. aastate alguses. Äsja olid noored popkunstnikud deklareerinud vastuseisu kõrgesteetikale ning asunud kasutama leidobjekte ja tavamaterjale, soovides osaleda pidevalt muutuva keskkonna uuenemises. Okas läks veelgi kaugemale, hüljates oma tegevustega kogu senise kunstiloomise praktika ja esteetika ning luues täiesti uue kunstidiskursuse, kasutades selleks filosoofilisi printsiipe, mis on teose vaatamisel ja mõistmisel vähemalt sama tähtsad kui pilt ise.

Käesolev näitus esitab Jüri Okase kui kunstniku tegevust ning jätab kõrvale tema väga eduka arhitektitöö. Kuid ülevaade Okase loomingust – kitsasfilmidest, maakunstiobjektidest ja installatsioonidest (fotodokumentidena), graafikast – kinnitab niigi, et maailma on nähtud läbi pilgu, mis peamiselt soovib defineerida ruumi, eeskätt arhitektuurset ruumi selle äärmiselt erinevates ilmingutes. See on kunstniku lähtekoht ja lõpp-punkt.

Koordinaatorid: Sirje Helme, Ragne Soosalu
Näituse kujundaja: Jüri Okas
Graafiline kujundaja: Tuuli Aule

Jüri Okas. Rekonstruktsioon KKI. 1977. Eesti Kunstimuuseum