Vabaduse utoopia. Noor kunst Tallinnas

10.10–1.03.2009
Kumu kunstimuuseum, IV korrus, B tiib

 

Möödunud sajandi viiekümnendate aastate lõppu tajuti stalinismist laastatud Eestis kevadise jääminekuna. Stalinismi näilik kokkuvarisemine nn. Hrustšovi sula päevil tekitas illusiooni jõudu koguvast liikumisest inimlikuma ühiskonna suunas, murenevate vanglaseinte pragudest immitsev värske õhk sünnitas lootuse, et kontakt muu maailmaga on taastumas. Need päevad tõid kaasa arvuka grupi hiljem tuntuks saanud noorte eesti kunstnike elluastumise. Kohtusid erinevate saatustega noored – need, kes äsja olid lõpetanud Tallinna Kunstiinstituudi kui ka Siberi vangilaagrites karmi elukooli läbi teinud ja nüüd kodumaale naasnud endised “Pallase” kunstitudengid. Teineteise leidmisest sündis viljakas, nii kunstis kui ka igapäevases elus tihedalt läbi käiv sõpruskond.

vabaduse-utoopia-noor-kunst-tallinnas-1

Aastaid oli kunstis valitsenud sotsrealismi ülim, detailideni ulatuv normeeritus ja nõukogulikku elulaadi propageeriv võltselulisus – veel mõned aastad tagasi võis nendest ettekirjutustest kürvalehoidumine saada põhjuseks saatuslikele repressioonidele. Nüüd saigi sihiks üheskoos välja murda senise kunstielu hermeetilisest suletusest, leida uusi võimalusi nii kunstis kui ka ühiskonnas. Samas oli aga piiride tagant päralejõudev informatsioon ikka veel äärmiselt napp ja lünklik, igast kättesattunud andmeraasust püüti rekonstrueerida maksimumi seoseid. See oli vaevarikas, kuid vaimustusest kantud teekond maailmakunsti avastamise – ja sellega liitumise poole. Infonappuse tingimustes kujunes oma, unikaalne tee, kuid näib, et just selle teekonna raskused andsid võimsa impulssi loovusele.

vabaduse-utoopia-noor-kunst-tallinnas-2

Toonaste meeleolude üheks põhitunnuseks oli usk muutuste jätkuvusse, see määras ka kunstis teatava aktiivse eluhoiaku, soovi sekkuda, purustada ja ehitada – ja illusiooni, et ollakse sündmuste keskpunktis. Analoogilised noorte kunstnike grupid kujunesid paralleelselt nii Tallinnas kui ka Tartus. Näitus “Vabaduse utoopia” pühendub eeskätt Tallinna koolkonna uurimisele. Esitatud on Henn Roode, Olav Marani, Nikolai Kormašovi, Olev Subbi, Enn Põldroosi, Peeter Ulase, Herald Eelmaa, Edgar Viiese ja teiste loomingut aastatest 1958–1969.

vabaduse-utoopia-noor-kunst-tallinnas-3

Selle perioodi lõppakordiks võib lugeda Tšehhi sündmusi 1968. aastal. Koos Praha kevadega rutjusid vene tankid puruks ka siinse vabaduse utoopia. Pilt sai selgeks, midagi lootustväärivat polnud aset leidnuki. Pealiskaudsel vaatlemisel võis tunduda, et kunstis jäi kõik vanaviisi. Kuid kadunud oli sisemine stiimul, utoopiline usk millegi olulise saabumisse. See, mis jäi, oli vaid kordamine – kuni uue noortepõlvkonna enesekuulutuseni.

vabaduse-utoopia-noor-kunst-tallinnas-4

Kuid ometi – neil päevil sündis Eestis huvitav, omanäoline ja väärtuslik kunstikoolkond, mille tegutsemist võib lugeda üheks Eesti kunsti kõrghetkeks.

vabaduse-utoopia-noor-kunst-tallinnas-5

Näituse koostaja Enn Põldroos.