Tegelikkuse sabotaaž

Sürrealism Euroopa fotokunstis 1922–1947

31.10.2008-11.01.2009

 

tegelikkuse-sabotaash-4

„Kõrvutades meelevaldselt vastuolulisi pilte, lubas sürrealism endale „tegelikkuse sabotaaži”,” kirjutas kunstnik Raoul Ubac 1977. aastal. Ubac kordas sellega sürrealismi juhtfiguuri kirjanik André Bretoni sõnu, kes 50 aastat varem nägi sürrealistide tegevuses „täielikku alistumatust” ja „korrapärast sabotaaži”. Tahe reaalsust purustada, mis on sürrealismi tuum, võttis 1920. ja 1930. aastatel erinevaid vorme, liikudes automaatsest kirjutamisest pildi- või sõnamängudeni, soosides juhust, ettekavatsematust, kujutlusvõime vaba kulgu, alateadvuse uurimist. Tuua tagasi üleloomulik, lõpetada mõistuse, moraali ja loogika valitsusaeg, luua kunsti, mis ei vastaks ühelegi moraali- ega esteetika põhimõttele – need olid mõned sürrealismi printsiipidest.

tegelikkuse-sabotaash-1

Kunstiliikidest oli kahtlemata pigem fotograafia kui maalikunst see valdkond, kus kõige ulatuslikumalt ja loovamalt viidi lõpule reaalsuse sabotaaž. André Breton nägi fotokunstis tõelist automaatset kirjutamist: fotosid on võimalik tehniliselt töödelda („põletamine”, moonutamine), nende puhul annab mängida võimalike äpardustega (fotogramm), neid saab ümber pöörata, nendega manipuleerida või siis lihtsalt pildistada. Nii on fotokunstist saanud sürrealistide käes lemmiktööriist püüdluses „üha puhtama alateadvuse poole, mis on samas tunnetemaailma poolt üha enam kütkestatud”. Selles mõttes pakub kogu sürrealistlik fotograafia välja kergelt nihkes vaatenurga, proovides reaalsust kõigutada.

tegelikkuse-sabotaash-2

Kolme ossa jaotatud näituse eesmärk on minna kaugemale eri sürrealismikoolkondade kuulsatest liikmetest, olgu nad siis prantslased, belglased või tšehhid, ja proovida tabada sürrealistlikku vaimu, mis väljendub ka teiste, Pariisi sürrealistidest rohkem või vähem mõjutatud kunstnike töödes ning mille jälgi leiab ka sama ajajärgu Saksamaal ja Inglismaal. Samuti soovib tutvustada näitus läbinisti kunstiliste tööde kõrval pigem kommertslikel eesmärkidel valminud fotosid: oma ajastu avangardistlikes ajakirjades ilmunud või sürrealistlikes avaldustes esitatud pilte. Fotokunstile on need reklaamid, moefotod ja illustratsioonid, mis on 1930. aastatest alates levitanud sürrealistlikku vaimu laiemale avalikkusele, tulnud suuresti kasuks.

tegelikkuse-sabotaash-3

Linnapoeesia

Suurlinn oli 1920. ja 1930. aastate avangardfotograafide lemmikjahimaa ning sürrealistid polnud erand. Kuid seal, kus paljud tolleaegsed fotograafid ülistasid ühemõtteliselt linna modernsust, rauda ja elektrit, muutsid sürrealistid linnaruumi, eriti Pariisi tänavad, täielikuks erapooletu juhuse ja salapära valitsusalaks.

Kõigist nende ootamatutest kohtumistest õhkub poeesiat, mis ulatub argisest ja banaalsest mõnikord fantastilise või hirmsani. Mitmesugused ilmutised, muutlike peegeldustega vaateaknad, ebaharilikud stseenid, sobimatud esemed, salapärased kirjad seintel on lahendamist ootavateks mõistatusteks. Sürrealistide objektiivi ees muutub linn unenäoks; uuenduslikud kaadrid, pildi ülesäritamine ja öised vaated on mõned selle metamorfoosi tekitajad. Huvi põnevate kohtade ja rahvakultuuri, leitud (sageli ära visatud) esemete, aja- ja ajalookihtide vastu ning ootamatud kohtumispaigad olid mõned selle linnapoeesia märksõnad.

Killustatud kehad

Fotokunst oli sürrealistide peamine liitlane inimese ja keha uurimisel. Olles kiindunud lavastustesse ja maskeeringutesse, lubades igasuguseid muundamisi ja moonutusi, leidsid sürrealistid fotograafias võimaluse lugematuteks, sageli koomilisteks mängudeks isiksuse ning inimkeha mõnikord julmade metamorfooside teemal.

Nende vaimustus mannekeenide, nukkude ja maskide vastu uuendas samal ajal isiksuse üle juurdlemist. Igavene teema teisest, teisikust, kes on nüüdsest murettekitav ja tehislik, leiab väljenduse inimlikkuse kaotanud inimestes ja reaalsusest tõelisemates mannekeenides. Viimaks omistasid sürrealistid, kes olid korduvalt kinnitanud soovi „anda ihale ülim võim” keskse koha oma fotokunstis erootilisusele, mida vürtsitas sageli vägivald ja teatraalsus. Nende huviorbiidis on naise ihu ja keha kogetavad mitmesugused muutused.

Unenäomaailm

Kuigi sürrealistid oskasid leida kõige tavalisemas igapäevaelus ammendamatult inspiratsiooniallikaid, töötasid nad, ennekõike Man Ray, palju ka ateljees, luues täiesti uue reaalsuse, kus ruumi ja asjade vahelisi seoseid kujutati unenäoliste ning unelmasarnastena. Selle teostamisel olid abiks erinevad tehnikad: ühest küljest eksperimentaalfotograafia, mis mängis pildistamisvõtete, ilmutamis- ja paberile kandmise viiside (ülesäritamine, fotogramm) ja mitmesuguste töötlusvõimalustega (kollaažid, fotomontaaž, „põletamine”). Teisest küljest oli kasutusel teatraalne fotokunst, mille abil loodi ateljees võimatuid, justkui unistustest või hirmuunenägudest välja rebitud tegevuspaiku. Need fotolavastused ühendasid endas sageli huvi objektide, leitud või pahupidi pööratud esemete või majapidamistarvete vastu, mis on fotodel kujutatud absurdsete kohtumiste ja seoste põhjus. Sürrealistist fotograafi objektiivi ees ärkab asi ellu ja muutub tõeliseks võluvõimed omandanud fetišiks. Suurte plaanide kasutamine koos kaasnevate mõõtkavaliste raskustega meeldis sürrealistidele, nad nägid selles vaataja pilgu tasakaalust välja viimiseks suurepärast vahendit.

tegelikkuse-sabotaash-5