Tagasi kalendrisse

Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris

Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris

Aeg: 20.02.15–10.05.15  11:00–18:00
Asukoht: Kumu näitusesaalid

5. korrus, kaasaegse kunsti galerii

Näitus vaatleb süngeid, gootilikke teemasid kunstis ja visuaalkultuuris, nende suhteid iluga ning samuti reklaami- ja glamuurimaailmaga. Kuigi gootika juured ulatuvad keskaega, on gootilikud teemad hiljemgi sageli kasutust leidnud nii romantismis kui ka erinevates 20. sajandi kunstivooludes ja subkultuurides. Tugevalt on see mõjutanud näiteks punk-subkultuuri, mille radikaalne esteetika on omakorda jätnud jälje kunsti. 1990. aastatel läbis Lääne visuaalkultuuri uus laine, pildikeelt mõjutasid siis nii kasvav reklaamitööstus ja meedia kui ka „ajastutraumad” AIDS, globaliseerumine ja terrorism. Tänapäeval võib gootikat käsitleda platvormina, millelt võrsuvad mitmesugused õudust, ilu ja üleloomulikkust siduvad käsitlused ning mille vastuoluline ja ambivalentne esteetiline kood viitab karnaalsetele ihadele ja komplekssetele psühholoogilistele seisunditele.

Mainitud teemad jõudsid eelmise sajandi viimasel kümnendil ka taasiseseisvunud Eestisse ja siinsesse kunsti. 1992. aastal lõid fotograafid Peeter Laurits ja Herkki-Erich Merila rühmituse DeStudio, mis tõi kunsti reklaamitööstusele omast visuaalset keelt ja vastusena 1990. aastate „ajastutraumadele” jõudis destruktiivne ja nihestunud kehakujunud ka nende loomingusse. Toomas Volkmann kasutas samuti reklaamfotole omast arsenali, aga tema töödelt nähtub juba keerulisem seksuaalsusel ja sookonstruktsioonidel põhinev kehakäsitlus. Toomas Kalve sama perioodi seeria „Surnukuur” aga demüstifitseerib surma, vaadeldes seda pigem argipoeetilises võtmes. Jõhkralt ja märgiliselt kasutavad kunstis omaenese keha Ene-Liis Semper ja Mark Raidpere. Semperit huvitab keha manipuleeritavus ja selle loomulikkuse küsimus, Raidpere seeria „Io” kujutab aga ühe psühhootilise seisundi läbielamist algfaasist lõpuni välja. Raidpere teos on ühtlasi „seisundiportree” 1990. aastate ärevast ja muutlikust maailmast.

Viimastel aastatel on surmateemat käsitletud ka apokalüptilises võtmes: rühmituse AES + F 3D-animatsioon „Last Riot” („Viimane ülestõus”) esitab vägivaldse, kuid veretu tehnoloogiapõhise tulevikufantaasia, kus kõik sõdivad kõigi, ka iseenda vastu. Rootsi kunstnik Tobias Bernstrup miksib gootikat nii romantismi kui ka kaasajaga, võttes aluseks Teises maailmasõjas hävinud Caspar David Friedrichi maali ja asetades selle ühtviisi ajatusse ja tänapäevasesse konteksti. Legendaarse Austria päritolu kunstniku Gottfried Helnweini tööde keskmes on lapse kui pidevas ohusituatsioonis asuva inimese kuvand ning popkultuurilised iha- ja abjektikonstruktsioonid. Meediapõhiseid ihakuvandeid käsitleb ka Laurentsiuse portree Tilda Swintonist „Kuradi Hitchcock”. Samuti pakub Helnweini painajatele tugevat paralleeli Anton Vill – tema kaasaegse õudusjutu võtmes lahendatud maalid, kus fantaasia ja realism on esitatud keerulises, kohati isegi poliitilises sümbioosis, on ühtviisi õõvastavad ja ligitõmbavad. Andres Tali „Van Eycki talleke” käsitleb vägivalla mõttetust ohverdusrituaali kaudu, liikudes sujuvalt keskaegsete piinamisviiside ja -tavade ning nüüdisaegse jõhkruse vahel. Mänglevalt käivad ainesega ümber Billeneeve ja Kris Lemsalu, luues grotesksete kostüümidega omaette fantaasiaküllase kõverpeegelduse süngetest teemadest. Metal- ja punkkoosseis Winny Puhh ühendab absurdi ja õõva jõulise lavalise tegevusega, nihutades piiri kunsti ja autoagressiooni vahel.

Näitust võib tööde ja autorite loomingu kaudu lugeda mitmes võtmes. Kui üheks võimaluseks on vaadata seda äreva poliitilise ja sotsiaalse arengu peegeldusena, siis teine, sellega osaliselt seotud käsitlus on nn kaasaegse õudusžanr, mis toidab ka arvukaid sci-fi’l ja horror’il põhinevaid filme ja kirjandusteoseid. Tänapäevane maailm on ärev ja keeruline. Poliitilised situatsioonid on komplekssed – sageli ei saa neid käsitleda ei otse ega mustvalgelt. Pinna alla surutu või oma keerulisuses pigem intuitiivne ja mittesõnastatav on alati leidnud väljenduse kunstis. Nii ka siin ja praegu.
Näitusega kaasneb eesti- ja ingliskeelne sõnastik tähtsamatest teemaga seotud märksõnadest.

Näituse kuraatorid on Eha Komissarov ja Kati Ilves.

Näitus „Surm ja ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris” jääb Kumu kunstimuuseumis avatuks 10. maini 2015.

Näitusel on teoseid, mis võivad häirida.

Osalevad kunstnikud: AES + F, Tobias Bernstrup, Billeneeve, DeStudio, Gottfried Helnwein, Toomas Kalve, Laurentsius, Peeter Laurits, Kris Lemsalu, Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Andres Tali, Anton Vill, Toomas Volkmann, Winny Puhh
Teosed kogudest: Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Andréhn-Schiptjenko galerii, Moskva Multimeediakunsti muuseum, erakogud

Näituse kujundus: Helen Oja, Raul Kalvo
Graafiline kujundus: Kaarel Nõmmik (Stuudio Stuudio)
Täname: Molycorp, Moe viin

Lisainformatsioon:
Kati Ilves
kuraator
kati.ilves@ekm.ee
Tel 5697 9909

DeStudio. DeStudio Maria. 1992. Autori loal