Tagasi kalendrisse

1960. aastate uuendused ja nostalgia

1960. aastate uuendused ja nostalgia

Aeg: 15.08.15  16:00–18:00
Asukoht: Kumu näitusesaalid
Hind: Osalemine muuseumipiletiga

Ühest küljest olid nõukogude ühiskonnas loomingulisele tegevusele seatud selged ülesanded ja piirid, teisalt tekkis 1960. aastate keskpaigas järjest rohkem tunne, et teatud tingimustel võib teha ka midagi muud, end kunstnikuna teistmoodi määratleda, rangetest reeglitest välja murda, eksperimenteerida, olla „vabam”. Sedapuhku vaadataksegi 1966. aasta nn kunstirevolutsiooni valguses ajas tagasi ka teistele pöördelistele sündmustele 1960. aastate Eesti kultuurielus.

Nimetatud uuenduste perioodi üks eredamaid persoone nii kirjandus- kui ka teatrimaailmas oli vaieldamatult Paul-Eerik Rummo. Raske on üle hinnata Rummo kirjutatud ja Evald Hermaküla lavastatud teose „Tuhkatriinumäng” (1969) aegumatut tähtsust meie kultuuriloos. Ühtlasi kuulus ta ka legendaarsesse kassetipõlvkonda, kellega seostatakse murrangut 1960. aastate eesti luule sisus ja vormis. Kõige selle taustal kõneleb tunnustatud kirjanik tagasivaatavalt sellest, kuidas omavahel suhestuvad ühiskondlik/poliitiline ajajärk, põlvkondlikkus, mentaliteet ja selle avaldumine kunstides.

Põnevaid paralleele muusikaelus toimunuga toob oma ettekandes välja Toomas Velmet, rääkides lähemalt sellest, kuidas toonane eesti muusika avanes järk-järgult maailmas levinud uutele nähtustele, nagu dodekafoonia, serialism, sonorism, aleatoorika ning lõpuks happening’i euroopalik variant instrumentaalteater. Avangardism kui niisugune sai meil fikseeritud Arvo Pärdi heliteose „Perpetuum mobile” ettekandega aastal 1963. Edasine seondub peamiselt kolme nimega – need on Arvo Pärt, Kuldar Sink ja Veljo Tormis. Küll oli teisigi eksperimenteerijaid, kuid siin peaks valiku õigustuseks tsiteerima eesti sümfonismi suurkuju Eduard Tubinat, kes kuulnud üht Arvo Pärdi avangardlikku uudisteost sõnas: „… suurt annet ei saa peita ühegi väljendusvahendi taha”.

Näituse kuraator Anu Allas räägib omakorda sellest, kuidas mainitud kunstirevolutsioon tegi nähtavaks kunsti kujundanud ideede, impulsside ja ihade võrgustiku, mis oli seni jäänud ideoloogiliselt kontrollitud pealispinna varju ning kus ringles ja kohtus mitmesuguseid maailmapilte ja autoripositsioone.

Lühiettekannetele järgneb vestlusring ja põgus jalutuskäik näitusel.