Quilting Sessions. Paul McCarthy ja Benjamin Weissmani joonistused

16. mai – 23. august 2009
Kumu kunstimuuseum, V korrus

 

2008. a komplekteeris mainekas galerii Hauser & Wirth (Zürich, London) turnee, milles kolm muuseumi – Galleria Civica di Arte Contemporanea Trentos, Zachęta Rahvusgalerii Varssavis ja Kumu kunstimuuseum Tallinnas – moodustavad itta suunduva trajektoori. Näitus “Quilting Sessions” USA kaasaegse kunsti suurkujult Paul McCarthylt ja kunstnikutaustaga õudusjuttude kirjanikult Benjamin Weissmanilt hõlmab kahe kunstniku koostöös 1997–2008 loodud teoseid, mis on valminud vestluse käigus joonistusi üle laua edasi-tagasi ulatades ja täiendades. Pealkiri “Quilting Sessions”, mille kohalikuks vasteks võiks pakkuda “Kohvilauajoonistused”, viitab koostöö ebaametlikule taustale ning tänu improvisatsioonile ja kordustele võimalikuks saanud ühendusteele alateadvuse ja vaba väljenduse vahel.

quilting-sessions-1

Tööd jaotuvad peatükkideks ja järjestuvad joonistusseansside toimumisaja järgi. Ühisloomingu algust seostatakse Mammoth Mountain nime kandva suusakuurordiga Californias. Seal joonistamist ja mõnusat vestlust harrastanud kunstnike kujundikeel käsitleb kaaskodanike suusapuhkust tõelise action’ina, millesse kiiluvad õudusfilmidele omased vägivallaspektaaklid ning kust pulbitseb nagu kraatrist esile tumedat alateadvust ja allasurutud fantaasiatest kõnelevaid kehalisi kirgi. Ootuspäraselt ei mahu need inimsuhtluseks ettenähtud konventsioonidesse. Koostöö jätkus hiigelsarjaga “1/2 poissi” (1997–1998), mis oma 60 tööga hõlmab Kumus terve saali.

quilting-sessions-2

McCarthy loominguga seotud põhiküsimus pole siiski joonistusoskuse artistlik valdamine. Pigem annab näitus võimaluse vaadelda autorit, kelle tööd valmistavad jätkuvalt kunstimaailmale probleeme. McCarthyt ei saa käsitleda maitseotsustuste ja sündsuse järgi. Ta joonistused on olenevalt teemast uurimisreisid keha tumedatele aladele, paljastades meie salajas hoitud tagamõtteid.

quilting-sessions-3

Joonistuste stiil on lahutamatu McCarthy performance’i- ja maalikogemusest. Ta kaasab USA massikultuurile igiomaseid tunnuseid nagu jäme-koomiliste puäntidega koomiksistiil või pornoajakirjandust iseloomustav pildipank. McCarthy visuaalid pärinevad eranditult USA rämpskultuurist, töödes esilolevat jutustuslaadi on kujundanud zombie-filmide esteetika, horror-žanr jms. Silmatorkavalt lihtsakoelisele visuaalsele materjalile annab uue, vastanduva kultuuri imago McCarthy anakronistlik narratiiv, mis lähtub lõpuniminevalt ja halastamatult tarbimisühiskonna kriitikast. Seda iseloomustavad vaba tähendusetus, rikkalik metafoorsus, vohav kirjeldus ja rõvedalt kõlvatud sõnumid. McCarthy võimukas ja psühholoogiliselt laetud esituslaad nihestab ja dekonstrueerib ohjeldamatult arhetüüpseid kujundeid ja karaktereid, tema pildimaailm murrab jõuliselt välja tavapärasest illusioonide keskkonnast. Säravat elu ihaldava väikese inimese võimetus tulla toime ühiskonna valedega võimendub McCarthy nihilistlikus loomingus kättemaksuteemaks, kus üldise pahelisuse paljastus mõjub juba apokalüpsisena. McCarthy käsitluses on massid minetanud humaansuse, mida neile alates valgustusajast on omistatud. Neid iseloomustab künism ja enesega rahulolu ning seksuaalsed paranoiad ja rahuldamatu seksinälg, mis sublimeerub kunstnike käsitluses keha vastu suunatud vägivallaaktiks ja absurdiks.

quilting-sessions-4

Paul McCarthy sündis 1945. a Salt Lake Citys (Utah, USA), kunstihariduse omandas 1973. a Lõuna-California ülikoolis Los Angeleses, olles eelnevalt õppinud San Francisco kunstiinstituudis ning Utah’ ülikoolis. Maailm õppis teda tundma video- ja performance-kunstnikuna, kes oli loomingu algusperioodil mõjustatud Allan Kaprowi performance-esteetikast. McCarthy esindab USA 1960. aastate vastukultuuri põlvkonna kriitilist tiiba, mis keskendus loomingus 1950. aastatel edu tähe all üldist imetlust leidnud USA heaolu ja edukuse müütide paljastamisele, kuklas hingamas Vietnami sõja jubedused. McCarthy on väheseid USA avangardiklassikuid, keda on mõjutanud arengud Euroopa kunstis. Tema kui maalija kujunemist vormis 1970. aastatel Viini aktsionistide tegevus eesotsas Hermann Nitschiga, kes varastel 1960. aastatel täiendas Jackson Pollockist alguse saanud action painting’u suunda, maalides vere ja ekskrementidega. McCarthy asendas need ketšupi, majoneesi ja šokolaadikreemiga.

quilting-sessions-5

Alates 1982. a on McCarthy õpetanud California ülikoolis performance’it, videot, installatsiooni ja performance’i ajalugu, kus ta on mõjutanud selliste kunstnike kujunemist nagu Jason Rhoades, Cindy Sherman, Mike Kelley ning Jake ja Dinos Chapman. 1980–1990 pöördus McCarthy peatähelepanu kolmemõõtmeliste skulptuuriobjektide ja installatsioonide loomisele. Laiema tuntuse saavutas ta alates näitusest “Aed” (“The Garden”, 1992. a) Los Angelese kaasaegse kunsti muuseumis. 2001. a toimus McCarthy retrospektiiv moodsa kunsti muuseumis New Yorgis (MoMA) ja Tate Liverpoolis Suurbritannias, järgnes arvukalt teisi rahvusvaheliselt kaalukaid näitusepaiku.

Benjamin Weissman on publitseerinud õudusjutte, mille läbivad teemad on grotesksuse piirini viidud seks ja vägivald. Ta on esinenud näitustel joonistuste, maalide ja skulptuuridega ning tema kirjutisi kunstist ja kunstnikest, suusatamisest, raamatutest, teatrist ja filmist on ilmunud erinevates näitusekataloogides ja kunstiajakirjades. Weissman õpetab Los Angeleses Otise kunsti- ja disainikolledžis kunsti ja kirjutamist ning kureerib muuseumis Hammer “uue ameerika kirjutamise” programmi.