Otsi...

Konfliktid ja kohandumised

Kumu 4. korrus on pühendatud kunstile pärast II maailmasõda. Eesti kunstile tähendas see toimimist Nõukogude Liidu kunstielu raamides, katsetades lubatud ja lubamatu piire.

Sellel korrusel kohtub külastaja Kumu kümnendaks juubeliks aastal 2016 valminud püsiekspositsiooniga „Konfliktid ja kohandumised. Nõukogude aja Eesti kunst (1940–1991)”, mis ongi tervikuna pühendatud nõukogude ajale ning seda mitmel põhjusel. Sõjajärgne kunst kipub jääma kuskile hämarale ning muutlikule alale klassika ja kaasaja vahel. Ta on piisavalt lähedane, et põhjustada teravaid debatte, nii halvakspanu kui ka kangelasmüüte, ning piisavalt kauge, et olla väga lihtsalt mõistetav. Kumu avamise aegne diskussioon, kas ja miks peaks eksponeerima sotsrealismi, näitas vägagi selgelt, kui erinevad võivad olla arusaamad sellest, mis on meie „oma“ kunst ning milline kunst on piisavalt väärtuslik või huvitav, et seda näidata ja sellest rääkida.

„Konfliktid ja kohandumised“ kaardistab nõukogude ajal kunstis toimunud arenguid erinevate teemade kaudu nagu „Nõukogude modernism“, „Ärapöördumised“, „Sürrealism ja loodusmüstika“, „Sovetpop“, „Esteetilised universumid“, „Koha vaim“ jpt. Kesksena on tähelepanu all kunsti ja kunstniku suhe tema keskkonnaga: nende kahe vastasseisud, kohanemised, lähenemised, kaugenemised. Sellega seoses on väljapanekule lisandunud arhiivikoridor, mis läbib kogu näitust ning tuletab meelde või tutvustab tollase kunsti sünnikeskkonda. Tegemist ei ole ülevaatega Nõukogude Eesti ajaloost, vaid pigem tähenduslike fragmentide – fotode, tekstide, filmide – kogumiga, mis kajastab nõukogudeaegse igapäeva- ja kultuurielu erinevaid tasandeid, ametlikest rituaalidest hipiliikumiseni. See taust peaks aitama mõista, miks võib mõni väike porine pilt olla tähenduslikum ja tegelikkust paremini kajastav kui suured värvilised pannood, miks oli sürrealism nõukogude ajal nii populaarne kunstisuund, miks lõid kunstnikud oma teostes nii sageli igapäevast kaugeid fantaasiamaailmu või mis tõi neid teisalt uuesti igapäeva juurde tagasi.

Nõukogude aja kunsti püsiekspositsiooni on kaasatud ka nn ajasillad, mõned hilisemad, nõukogude ajale tagasi vaatavad – või praeguste, kuid nõukogude ajast tulenevate probleemidega tegelevad – teosed (Peeter Linnapilt, Marge Monkolt, Kristina Normanilt). Nende tööde eesmärk on mitmekesistada vaateid minevikule ning ühtlasi rõhutada, et kogu ekspositsioon on üks võimalik tagasivaade (või vaadete kogum), mis on avatud diskussioonile ega ole paratamatult ammendav. Varem või hiljem tehakse Kumu 4. korrusele uus nõukogude aja kunsti käsitlev püsiekspositsioon, mis vaatab antud perioodile tagasi siis käesolevast ajahetkest ning kannab juba uute kuraatorite jaoks olulisi teemasid ja vaatenurki.

Lisaks püsiekspositsioonile on II maailmasõja järgse kunstiga pidevalt tegelenud ka Kumu vahetuvad näitused. Nii on pakutud 4. korruse B-tiivas sissevaateid erinevate kunstnike loomingusse, teemadesse ning kunstinähtustesse, mis leidsid aset samal perioodil – pärast II maailmasõda, kuid mitte enam ainult Eestis, vaid nii mujal endise Nõukogude Liidu territooriumil kui ka Ida-Euroopa ja Lääne kunstielus. Kuigi maailm jagunes raudse eesriidega kaheks, toimusid paljud protsessid kunstis ja kultuuris erinevates maailma paikades paralleelselt ning olid otseses või mõttelises dialoogis.

(Teksti autor: Anu Allas, näituse kuraator)

Ole kursis meie suvesündmustega!

Liitu uudiskirjaga siin!