Normandia maalijad

16.10.2009–10.01.2010
Kumu kunstimuuseum III korruse B-tiib

Normandia piirkonna ootamatult kasvanud populaarsuse taga olid moodsa elutunnetuse sünd ja selle mõjul 19. sajandi prantsuse kunstis toimunud muutused. Uued suunad realism-naturalism, vabaõhumaal ja lõpeks ka impressionism tõid minevikulugude jutustamisse tardunud maalikunsti tagasi nii natuuri kui ka värvi ja valguse teema. Oluline polnud mitte maalimisviis või pintslitöö iseloom, vaid asjaolu, et nüüdsest eelistati ajaloo asemel maalida olevikku. Maastikumaal, mis seni oli asunud žanride hierarhias alumisel pulgal, kerkis auväärsele kohale nende kunstnike loomingus, kes püüdsid vahetu hetkemulje jäädvustamisega tabada piiritut ja ajatut Absoluuti. Kunstnikud keskendusid mere ja taeva uurimisele, sest just neid motiive maalides oli hõlbus kahtluse alla seada Lääne maalikunsti üht aluspõhimõtet – ruumi konstrueerimist rangete perspektiivireeglite järgi. Natuur ahvatles kunstnikke Barbizoni külla, innustas inglise maastikumaalijate armeed ning tõstis tasapisi huviorbiiti ka Normandia. Vabas õhus maalides sai paremini edasi anda maastikuvaatest inspireeritud vahetut muljet.

normandia-maalijad-1

Prantsuse kunstnikest köitis Normandia kõigepealt Jean-Baptiste Corot’d, Gustave Courbet’d, Constant Troyoni ja Eugène Boudini, kes tõid esile Normandia looduse karge lürismi. Neile järgnesid peagi teised prantsuse maalijad. Armastatud peatumiskohtadeks kujunesid Honfleur, Le Havre, hiljem Rouen. 19. sajandi keskel tekkis Honfleuri lähistele koguni omanäoline kunstnike koloonia. 1825. aastal oli Pierre-Louis Toutain avanud Honfleuris kõrtsi ja võõrastemaja, mida tuntakse Saint-Siméoni talu nime all. Alates 1848. aastast said siin kokku parimad prantsuse maastikumaalijad, veetes kuid ümbruskonnas maalides ja Normandia maastiku peidetud ilu otsides. Võõrastemajas peatusid Charles Daubigny, Eugène Boudin, Johan Barthold Jongkind, Gustave Courbet, Louis-Alexandre Dubourg, Claude Monet, Frédéric Bazille, Adolphe-Félix Cals, Charles Pécrus ja vanemast generatsioonist Eugène Isabey, Corot ja Troyon jpt. Vabaduse vaim viis kokku väga erinevate põhimõtete ja inspiratsiooniga kunstnikke. Just siin tekkis üleva, kuid tihtipeale sünge looduse, karmi tegelikkuse ja raske tööga silmitsi seisvate kohalike ning kunstirahva habras kooslus.

normandia-maalijad-2

1870. aastaks oli Normandia rannikul avanev pilt põhjalikult muutunud. Ühele poole jäid kohalikud kalurid, teiselt poolt täitsid ranna suvitajate hordid, tõrjudes oma kilgetega vaikust ja lõikudes suplemishullusega kohalike inimeste sajandeid püsinud eluviisi. Mereäärsed kalurikülad transformeerusid kuurortideks, kus loodusest kujunes tarbimisobjekt. Kunstnikud otsisid aga uusi loomingulisi pelgupaiku Deauville’ist, Trouville’ist, Dieppe’ist ja Ėtretat’st.

normandia-maalijad-3

Normandia maalijaid köitsid rannavaadete kõrval ka sisemaa topograafia, eriti aga Seine’i jõe vaated. 18. sajandist alates oli Normandia sisemaal rikka maanurga kuulsus. See oli edukas põllumajanduspiirkond, pealinna toitev külluslik sahver, kus karja- ja künnimaad asendusid üha enam kultuurmaastikuga. Seine seevastu võttis kunstnike piltidel Le Havre’i ja Pariisi vahel voolates mitmekesiseid ja põnevaid vorme. Kui Honfleur ja Le Havre olid veel läbini merelinnad, siis niipea kui merd enam teekäänu tagant näha polnud, pööras maa tõusu-mõõna, kalapüügi ja regattide maailmale selja. Seetõttu tuleb normandia sünkretismi teist tugevat külge – suuri gooti katedraale ja maalilisi tänavaid – otsida Rouenist ja selle erakordselt ilusast ümbrusest. Pärast Roueni ja enne Pariisi lähiümbruse asulaid võis paarikümnel kilomeetril kohata nüüdseks kuulsaks saanud Giverny, Bennecourt’i, Glotoni, Vétheuil’ külasid. Siinne rahustav loodus inspireeris helguse ja rahu hetki, mille vastupandamatu raugus peegeldub ka Normandia maalijate maastikes.

normandia-maalijad-4

Näituse koostas Lille’i Kunstimuuseumi peakuraator Alain Tapié, näituse kuraator Kumus on Tiina Abel.

normandia-maalijad-5

Näituse suurtoetaja:

Näitust toetavad EV Kultuuriministeerium ja Prantsuse Suursaatkond Tallinnas.
Näitus on valminud Kumu kunstimuuseumi koostöös Alam-Normandia maavolikogu, Prantsuse Kultuurikeskusega Tallinnas ja näituseorganisatsiooniga “Flux des Arts”.

Näitusega seoses ilmub kataloog, novembris esitatakse Kumu auditooriumis dokumentaalfilmide programmi raames 19. sajandi keskpaiga prantsuse kunstiuuendusest jutustavaid dokumentaalfilme.