Jaan Toomik

8. märts – 20. mai 2007
Kumu kunstimuuseum, Suur saal

 

jaan-toomik-1

Jaan Toomik (s. 1961) on rahvusvaheliselt tuntuim ja samas kindlasti ka enim kohalikku poleemikat tekitanud kaasaegne kunstnik Eestis. Ta alustas 1980ndate lõpul ekspressiivse maalijana. Toonastel lõuenditel põimusid müstiliste meeleseisundite otsingud karmi kehalisusega ja mandalad äraspidipööratud kristliku ikonograafiaga. 1990ndate alguses lisandusid maalidele tunnetuse ergastamiseks mõeldud kollektiivsed aktsioonid ürgelementidega. Paralleelselt tööde muutumisega kaalutletumaks ja ebaisikulisemaks jõudis Toomik ühislainesse rahvusvahelise kunstieluga. Leides installatsioonikunstis keele, mis oli vormilt ühtaegu äärmiselt napp ja impersonaalne, kuid sisult sugestiivne, lülitus Toomik ühena esimestest Eestis 1994. aastal installatsioonivideole. See on formaat, millega Toomik on esinenud rahvusvahelistel biennaalidel ja suurnäitustel (Saõ Paulo Bienaal, ARS 95, Veneetsia biennaal, Site Santa Fe biennaal, Berliini biennaal) ning millega ta on esindatud mainekate Euroopa muuseumide kogudes (Moderna Museet Stockholmis, Stedeljik Amsterdamis, Kiasma Helsingis, Ludvigi Muuseum Budapestis, jmt). Oluliseks märksõnaks hilisema Toomiku puhul on installatsioonikunstniku kogemuse ristamine dokumentalistihuvidega.

jaan-toomik-2

Toomiku isiknäitus Kumu Suures saalis koosneb läbivalt uutest töödest. Ometi leidus varasemast üks video, milles ta tundis ära midagi praegusele ajale spetsiifilist – fundamentalistlike religioossete ideede, eksalteeritud kogukonnatunde ja sektantluse groteskse esilepurske. See on siis viiulivõti, näituse lähtepunkt. “San Antonio jutlustaja” (1997/2005) resoneerub hea uue ilmaga, mis ühtäkki nõuab taas väikeselt inimeselt ühest vastust, et kelle poolel ta siis õigupoolest seisab, keda ta hukka mõistab ja kellel ta on valmis aadrit laskma. Mis puutub uutesse videotesse, siis haarab ta siin meediumile nii iseloomulikust võimalusest koguda ülitähenduslikke argieluetendusi – lastes pateetilisevõitu küsimuse, et mis on siis ikkagi elu mõte, pinnale kerkida kõige jabur-naljakamates olukordades (“Telefonilugu”, 2005). Ta fokusseerib pilgu väikese inimese elulistele lugudele, ent jahib ajahetke, mida iseloomustab ülepaisutatud metafüüsiline pretensioonikus, pihtimuslikkus või küllastuspunktini viidud tunnete kontsentratsioon (“Maiu”, 2007 ja “Jaanika”, 2007). Eks vaataja ise tea, kas seepeale nutta või naerda. Maalid, nii nagu varem, on nüüdki sisekaemuslikumad. Siin ta keskendub ühe kiiksuga kujundi – mille tekkeloos alati kummitab mingi varjatud autobiograafiline motiiv– maksimaalsele võimendamisele (“Jeesus Kristuse hommikune väljaoksendamine”, 2007). See, mida kunstniku videosilm lõbusa üllatusega välismaailmast välja nopib, osutub maalide meelevaldses sugestiivsuses tema identiteeti ohustavaks tõeluseks. Olgu tegu siis kinniskujunditele rajatud maalide, argieluparadoksides seiklevate videode või ekspressiivselt sümbolistliku lühimängufilmiga “Armulaud” (2007) – siin räägitakse meiega sünnist-surmast ja sigitamisest, osadusest ja kogukonnavaimust, tühistes argidetailides ilmnevast lunastuse- või ilmaolekutundest. Räägib Toomik ja räägib meid ümbritsev tegelikkus, millega näitus resoneerub.

jaan-toomik-3

Loe ka kataloogi eessõna

jaan-toomik-4