Hansapanga Kunstipreemia. Transverse

5. oktoober – 28. oktoober 2007
Kumu kunstimuuseumi I korruse fuajee

 

Valdas Ozarinskas esitab igas linnas – Tallinnas, Riias ja Vilniuses – spetsiaalselt loodud installatsiooni, kus “avatud kunsti” loomingureeglite kohaselt sulatatakse kokku audio, video, urbanism, disain, arhitektuur, tekstid ja muud vormid. Projekti nimeks on termin, mis kirjeldab erinevaid laineid (helilained nende hulgas) ja nende liikumist. Sellepärast ongi installatsiooni lõpptulemuse jaoks võrdselt tähtsad nii kunstilise akti protsess kui ka ebaselgus – selles ei ole midagi lõplikku ning see vaheldub erinevates linnades, kuhu rändnäitus jõuab.

Sageli luuakse filmi tehes spetsiaalsed paviljonid – linnad. Valdas Ozarinskase poolt loodud objektid on sarnased – neidki on kõige parem vaadata selleks spetsiaalset loodud arhitektuurses ruumis. Sageli kunstnik just seda teebki – loob oma linna juba olemasolevas linnas. Nagu situatsionistid, kes tutvusid Londoniga Pariisi kaardi abil ja vastupidi, püüab Valdas ümber paigutada Vilniuse, Riia ja Tallinna psühhogeograafilisi kaarte.

Valdas Ozarinskas on sündinud 1961. aastal Leedus Ignalinas. Ta on lõpetanud arhitektuuriõpingud Vilniuses ning kuulub Leedu Interdistsiplinaarsete Kunstiloojate Assotsiatsiooni ja Leedu kunstnike rühmitusse “Private Ideology”, mis on tuntud oma innovatiivsete ideede poolest. Rühmitus on võitnud mitmeid auhindu: 2000. aastal maailmanäituse EXPO 2000 Leedu paviljoni eest ja 2005. aastal Leedu innovatsiooni auhind “Identity”. Hetkel töötab ta Leedu Kaasaegse Kunsti Keskuses asedirektorina.

Valdas Ozarinskas on viimase kümne aasta üks köitvamaid, ent samal ajal ka üks raskemini mõistetavaid kunstnikke. Tudengina puutus kunstnik kokku Guy Debord’i situatsionismi- teooriatega, Lacani, Levi-Straussi, Barthes’i ja Foucault’ strukturalismiga ning Baudrillard’i ja Derrida poststrukturalismiga. Viimastel aastatel on Ozarinskas keeldunud oma allikate nimetamisest, väites, et see kitsendaks tema tööde tõlgendamist. Aeg-ajalt aitavad kunstniku sõbrad Ozarinskasel töid lõpetada. See võimaldab Valdas Ozarinskasel trotsida romantilist müüti iseseisvast kunstnikugeeniusest ning rikastada oma tööd sisuliste ja stiililiste lisaaspektidega.

Ozarinskase tööd pole kunagi täielikud, vaid on alati muutumises. Nende kehtivus on lühiajaline, aga selle lühikese aja jooskul tabavad nad täpselt vaataja emotsioone. Ozarinskas näitab, et kunstniku muret käesoleva aja pärast ei saa ainult käsitleda fotograafias, filmis, kontseptuaalses ja installatsioonikunstis või maalis, vaid ka arhitektuuris ja helikujunduses. Kunstniku kangelased on sageli seotud sotsiaalsete või poliitiliste sündmustega. Tema teema on üksikisiku käitumise vormimine massimeedia ja sotsiaalsete struktuuride kaudu.

Hansapank annab kunsti aastapreemiat välja alates 2000. aastast. Esimeseks laureaadiks tunnistati Marko Laimre. 2001. aastal sai preemia Ene-Liis Semper, 2002.aastal Marko Mäetamm. Alates 2003. aastast laienes preemia ka Läti ja Leedu kunstnikele ning samal aastal omistati preemia Leedu kunstnikule Arturas Railale, 2004.aastal Läti kunstnikule Gints Gabransile. 2005.a. premeeritu oli Mark Raidpere. Preemiaraha on 5 000 Eurot. Sellele lisaks saab laureaat võimaluse korraldada isiknäituse kõigis kolmes Balti riigis.

Priit Põldoja, Hansapank Eesti peadirektor: “Hansapanga kunstipreemiat välja andes toetame kaasaegse kunsti arengut Eestis, Lätis ja Leedus. Kaasaegne kunst vajab ühiskonnas märksa laiemat kõlapinda ja Hansapank tahab sellele tõsiselt kaasa aidata”

Sirje Helme, Kumu kunstimuuseumi direktor: “On eriti tähtis, et Hansapank on loonud oma kunstipreemia. See tähistab mitte ainult Hansapanga avatud mõtteviisi, vaid on ka loodetavasti märgiks laiemast arusaamisest, et kultuur on ühiskonna toimumise olulisim alus.”

Tekstis on kasutatud Valentinas Klimasauskase kirjutisi Valdas Ozarinskasest.