Uus trükis: Ainulaadne sõsarkond. Õed Kristine, Lydia ja Natalie Mei

Eesti Kunstimuuseumi kirjastuselt on ilmunud Kai Stahli koostatud arhiivitrükis “Ainulaadne sõsarkond. Õed Kristine, Lydia ja Natalie Mei”, mis on viimane lisandus Kumu eelmisel aastal alguse saanud naiskunstnikke esile tõstvale näituste, trükiste ja ürituste sarjale. Põneva elukäigu ja loominguga õdesid tutvustab Eesti Kunstimuuseumi arhiivi juhataja Ulrika Jõemägi.

Eesti Kunstimuuseumi arhiivkogus säilitatakse kunstnike, kunstiajaloolaste ja kunstiorganisatsioonide arhiive. Nüüdseks on neid kogunenud juba ligi 200 ning iga aasta toob lisa. 2016. aastal jõudis muuseumisse õdede Lydia ja Natalie Mei arhiivipärand, mis sisaldas kirjavahetusi, märkmeid, loomingu visandeid ning ohtralt põnevat fotomaterjali. Seda korrastades ja läbi töötades sai selgeks, et sündi ootab uus, juba viies raamat muuseumi 2015. aastal alguse saanud arhiiviväljaannete sarjas. Raamatu autoriks paluti eesti juurtega Soome kunstiajaloolane Kai Stahl, kes on oma senistes uurimustes ligi kümme aastat tegelenud Natalie Mei kujutava kunsti loominguga ja Eesti 20. sajandi alguse naiskunstnike teemaga laiemalt ning käsitleb seda ka oma peatselt valmivas doktoriväitekirjas. Pärijate lahke abiga oli autoril võimalus lisaks tutvuda Kristine Mei materjalidega, sealhulgas 1960. aastatel kirjutatud mälestustega, mis võimaldasid unikaalse sissevaate sajandi alguse kapteniperes sündinud ja kasvanud naiskunstnike ellu.

Natalie, Kristine ja Lydia Mei Helsingis. 1915. Eesti Kunstimuuseumi fotokogu

Natalie, Kristine ja Lydia Mei Helsingis. 1915. Eesti Kunstimuuseumi fotokogu

Õed Meid astusid Eesti kunstiellu 1910. aastate teisel poolel. Kõik koos osalesid nad kunstiühingu Pallas kevadnäitusel 1919. aastal. Õdedest vanim, Kristine Mei (1895–1969), õppis skulptoriks Helsingis Soome kunstiühingu joonistuskoolis, kuid nime tegi endale pigem kirjakunstniku ja raamatukujundajana. Kristine skulptuuriloomingust on meie ajani säilinud vaid mõned näited. Noor andekas skulptor oli sunnitud pärast õpingute lõppu naasma ilmasõja eest kodumaale, kus sai tööd Riigi Kunsttööstuskooli õpetajana ja asus esinema näitustel. Erilist tähelepanu pälvisid tema statuetid-karikatuurid kaaskunstnikest. Ühist ateljeed peeti skulptor Dora Gordiniga, kellest sai hiljem tunnustatud kunstnik Suurbritannias, ning ühiselt veedeti aega lahutamatute sõprade Peet Areni ja Otto Krusteniga. Nagu naiskunstnike elus sageli, tõmbas loomingulisele tegevusele piduri peale pere loomine. Abiellunud Tartu Ülikooli keeleteadlase Julius Margiga, sai Kristinest peagi nelja tütre ema ning see röövis võimaluse pühenduda skulptuurile – ühele aja- ja ruumimahukamale kunstialale. Küll aga teostas Kristine end kirjakunstnikuna, kujundades auaadresse Tartu Ülikoolile, illustreerides raamatukaasi ning tõlkides ja kirjutades lastejutte toonastele ajakirjadele.

Ees Peet Aren; taga vasakult Natalie, Lydia ja Kristine Mei, Dora Gordine ja Otto Krusten. Eesti Kunstimuuseumi fotokogu

Ees Peet Aren; taga vasakult Natalie, Lydia ja Kristine Mei, Dora Gordine ja Otto Krusten. Eesti Kunstimuuseumi fotokogu

Lydia Mei (1896–1965) läks ajal, mil Eestis ei olnud veel ühtegi naisarhitekti, Peterburi arhitektuuri õppima, kuid leidis hiljem eneseteostuse hoopis akvarellis ja sai selle ala hinnatud meistriks. Revolutsiooni jalust Eestisse naasnud Lydia töötas aastatel 1919–1920 Tallinna linnavalitsuses arhitekt-tehnikuna. Abiellunud toona juba tunnustatud skulptori Anton Starkopfiga, kolis ta Tartusse ning abikaasaga kahasse valmisid mitmed Eesti Vabadussõja monumentide kavandid. Koos õdedega hakkas Lydia osalema ka näitustel ning kriitikud märkisid üsna pea ära tema meisterliku akvarellitehnika. Meelisteemadeks said lillekompositsioonid ja natüürmordid oma kodu ja ateljee miljöös. Võimalik, et teemavalik oli mõneti ka pealesurutud, sest juba kahekümnendate eluaastate alguses tuberkuloosi haigestunud Lydia pidi elama kodust ja vaoshoitud elu. Abielu Starkopfiga jäi üürikeseks ja tõeliseks kaaslaseks kogu eluks sai talle noorem õde Natalie, kellega elati Nõmmel peretuttava Eugen Habermanni projekteeritud eramus. Lydia Mei loomingust on tuntuimad uusasjalikult külmades värvitoonides köögi- ja einevaikelud ning buduaaristseenid kinnaste, kaartide, kübarate ja ehetega. Eesti kunstis ainulaane on emantsipeerunud, nn uut naist kujutav portreede sari.

Lydia Mei. Vaikelu nukuga. 1920–1930. Akvarell. Eesti Kunstimuuseum

Lydia Mei. Vaikelu nukuga. 1920–1930. Akvarell. Eesti Kunstimuuseum

Kristine ja Lydia järel sündis perre kolmas õde Helene, kellest on teada, et ka teda oli õnnistatud kunstiandega, kuid varajane surm ei lasknud sel õide puhkeda. Noorim õde Natalie Mei (1900–1975) on aga vast perekonna tuntuim nimi. Pallase kunstikooli esimese lennu koos Ferdi Sannamehe, Eduard Wiiralti ja Kuno Veeberiga lõpetanud Nataliest kujunes tuntud ja tunnustatud lava- ja kostüümikunstnik ning kunstipedagoog. Ta on loonud dekoratsioone rohkem kui paarikümnele ooperile, balletile, sõnalavastusele ja operetile ning kavandanud kostüüme enam kui 150 lavateosele ja ka paarile täispikale filmile. Terveks eluks vallaliseks jäänud Natalie oli mitmeski mõttes nn uue emantsipeerunud naise ehe näide, seda nii oma mõttemaailmalt kui ka välimuselt. 1923. aastal Kuno Veeberi poolt maalitud portreel näeme teda iseseisva ja iseteadva noore naisena – poisipeaga, lips kaelas ja triiksärk seljas. Keskendunud tööle õppejõuna ja teatriloomingule, jättis ta olmemured õe Lydia hooleks, kes aitas kanda ka töökoormat, abistades kavandite-makettide loomisel ja dekoratsioonide maalimisel. Sugugi vähem oluline ei ole Natalie vabalooming. Tema personaalsus ilmnes juba debüütesinemisel kunstiühingu Pallas näitusel 1919. aastal. Pärast näitust ei kõhelnud eesti avangardistide hulka kuulunud luuletaja Henrik Visnapuu tellida noorelt 19-aastaselt kunstnikult illustratsioonid oma luulekogule „Talihari“ (1920) ja eesti avangardistlike teoste hulka kuuluvale almanahhile „Looming I“ (1920). 1920. aastatel äratasid tähelepanu Natalie traagilised saržid – ilustamata pliiatsijoonistused „igapäevainimese“ tüüpidest. Ainulaadsed nii Eesti kui ka tolleaegses Lääne-Euroopa kunstis on joonistused Kupeldaja“ (1928) ja „Naised“ (1928), mis vihjamisi käsitlevad prostitutsiooni teemat. Juba enne Teist maailmasõda sai Natalie Meist Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse kolmas ostetuim naisautor ning tema loodud dekoratsiooni- ja kostüümikavandeid on Eesti muuseumide kogudes tuhandeid.

Kuno Veeber. Natalie Mei portree. 1923. Õli. Eesti Kunstimuuseum

Kuno Veeber. Natalie Mei portree. 1923. Õli. Eesti Kunstimuuseum

Kõik kolm õde olid kodust kaasa saanud oskuse õmmelda ja käsitööd teha ning nende ühiseks lõbuks oli nukkude valmistamine. Tänu venna Peeter Mei tütrele, kellele tema tädid nukke valmistasid, on mõned neist tänini säilinud Tartu Mänguasjamuuseumis. Natalie Mei katsetas ka ruumiliste piltide ehk assamblaažidega, mis võivad olla ühed varaseimad Eesti kunstis. Näiteks on teosel „Milde Pilde „Kaksikportree““ joonistatud figuuri huulte vahele kleebitud ehtne Kazbeki pabeross, taskusse liimitud pliiatsijupp ja mängukaart ning taustale kalendrilehed ja foto, mis on omakorda kinnitatud päris naelaga.

Lydia Mei. Ampiirajastu dändi 1810. aastast. 1930. aastate esimene pool. Värviline krepp-paber, papp, metalltraat, segatehnika. Tartu Mänguasjamuuseum

Lydia Mei. Ampiirajastu dändi 1810. aastast. 1930. aastate esimene pool. Värviline krepp-paber, papp, metalltraat, segatehnika. Tartu Mänguasjamuuseum

Natalie Mei. Milde Pilde "kaksikportree". 1950ndad. Kollaaž, foto, sigarett, pliiats. A.: 41,3x29,6

Natalie Mei. Milde Pilde “kaksikportree”. 1950ndad. Kollaaž, foto, sigarett, pliiats. A.: 41,3×29,6

 

Samas sarjas varem ilmunud:

Ulrika Jõemägi, Anne Untera. Kunstile ohverdatud elu. Salome Trei (1905–1995). Elulooline arhiiviaines ja hilislooming. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2015

Ulrika Jõemägi, Juta Kivimäe. Kadunud Eesti skulptorid. Linda Sõber (1911–2004) ja Endel Kübarsepp (1912–1972). Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2018

Ulrika Jõemägi, Anne Untera. Tuntud, kuid siiski tundmatu Agathe Veeber (1901–1988). Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2018

Anu Allikvee. Missiooniga kollektsionäär. Alfred Rõude (1896–1968). Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2019