„Tulevik on tunni aja pärast” – uus 1990. aastate kunsti avav püsiekspositsioon

16. veebruarist on Kumu 4. korrusel, kohe nõukogude perioodi püsiekspositsiooni kõrval, avatud 1990. aastate kunsti tutvustav ja mõtestav püsinäitus, mis on esimene omataoline Eestis. Kuraator Eha Komissarov kirjeldab 1990. aastaid kui uusi kunstnikupositsioone loonud aega. Ühiskonnas toimunud sotsiaalsed muutused leidsid vastukaja kunstis, mis edastas sõnumeid vabadusest, uuest meediast ja tehnoloogiast, soorollidest ja tarbimiskultuurist.

Annika Räim

Mart Viljus. TM. Installatsioon. 1997. Eesti Kunstimuuseum

Mart Viljus. TM. Installatsioon. 1997. Eesti Kunstimuuseum

Just omaaegse tarbimiskultuuri laotab vaataja ette Mart Viljuse installatsioon „TM” (1997). Teos koosneb harjumuspärasest poeriiulist, millel paiknevad mitmed vaatajale tuttavad masstooted. Töö kontseptuaalne nihestatus seisneb selles, et paljude pakendite puhul on kunstnik teada-tuntud brändinimed omavahel ära vahetanud. Nii võib tavapäraste toodete vahelt leida nt Snickersi kalakonservi või Marlboro šampooni.

Algvariandis 1997. aastal Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse 5. aastanäituseks „Interstanding 2” (kuraator Ando Keskküla) loodud teos on olnud erinevates versioonides nii autori kui kuraatorite poolt „uuendatuna” ja kontekstiga kohandatuna kaasatud mitmetesse kuraatoriprojektidesse. Iga näituse tarbeks taasloodi töö vastavalt ajale, kohale ja keskkonnale. Näiteks 2002. aastal oli teos näitusel „Closing the Distance” (kuraator, Małgorzata Lisiewicz) Poolas, Gdanskis, kus väljapanek oli tunduvalt väiksemahulisem, kui esmasel eksponeerimisel. Samuti oli teos 2004. a kaasatud Kiasma näitusele „Faster than History” (kuraator Jari-Pekka Vanhala), kus mitmed pakendid vahetati Soome vaatajale tuttavate toodete vastu. 2006. aastal Kumu avanäitusel “Kogutud kriisid” (kuraatorid Eha Komissarov ja Hanno Soans) oli teos samuti näituse koosseisus. Sellel väljapanekul oli enamus pakendeid samad nagu paar aastat varem toimunud Kiasma näitusel. Selle versiooni muuseum oma kogusse omandaski ning äsjaavatud püsinäitusel on see sarnaselt eksponeeritud.

Kui Eesti Kunstimuuseum teose 2006. aastal omandas, tekkis rida praktilisi ja teoreetilisi küsimusi: millises vormis on võimalik säilitada riknevatest (toidu)ainetest koosnevat tööd? Millises aegruumilises kontekstis peaks teose musealiseerima? Kas teos peaks säilima ajaloolise dokumendina või säilitama oma kontseptuaalse teravuse ja kohanduma muutuva tarbimisühiskonna ja tarbija teadlikkusega?

Töö taustast ja pidevast uuenemisest räägib kunstnik Mart Viljus lähemalt 2007. aastal toimunud intervjuus: https://www.youtube.com/watch?v=HzGowkDmjtc