Me tiirleme öös ja meid neelab tuli

Kumu 5. korrusel on avatud reivi- ja klubikultuuri uuriv näitus „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel“. Omaette kultuuriliseks nähtuseks kujunenud reivi vaadeldakse nii selle algusaja – 1980. ja 1990. aastate – kui ka tänapäeva kontekstis. Lisaks rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikele, nagu Jeremy Deller või The Otolith Group, on näitusele kaasatud ka legendaarne Berghaini uksehoidja Sven Marquardt. Näituse kuraatoriks on Kati Ilves. Näitusega kaasneb ka sügisel ilmuv reiviteemaline raamat. Täna avaldamegi paar katkendit raamatus ilmuvast Vanina Saracino artiklist pealkirjaga „Me tiirleme öös ja meid neelab tuli“. Saracino on Itaaliast pärit vabakutseline kuraator, filmiprogrammeerija, kirjutaja ja lektor ning ühtlasi Kumu kunstimuuseumi näituse kaaskuraator.

(—)
Pole sugugi juhus, et Ecstasy hakkas esmalt levima Suurbritannias 1980. aastate lõpu illegaalsetel elektroonilise muusika (acid house) pidudel – ajal, mil Margaret Thatcher (Ühendkuningriigi peaminister aastatel 1979–1990) tegeles edukalt sotsiaalse sidususe lõhkumise ja neoliberaalse majanduskultuuri edendamisega, mille võtab hästi kokku tema ütlus: „Pole olemas sellist asja nagu ühiskond, on ainult eraldiseisvad mehed ja naised ja perekonnad“¹. Üheks sümboolseks reaktsiooniks sellisele individualismi ülistamisele ning sellega kaasnenud järkjärgulisele ühiskonna killustumisele olid rahvarohked illegaalsed reivijate kogunemised. MDMA toimis seal sotsiaalse liimina, mis ajutiselt taastas kaotatud kogukonnatunde. Pealiskaudsel vaatlusel võisid reivid näida mõttetu naudinguhimu keskustena, ent tegelikult olid nad eluliselt tähtsad ristumispunktid, kus erineva sotsiaalse ja majandusliku taustaga inimesed omavahel kokku puutusid. Reivid aitasid kaasa võõristust põhjustavatest eelarvamustest vabanemisele ning vähendasid sotsiaalset eraldatust, asendades selle ühtekuuluvusega. MDMA oli „imerohi inglise emotsionaalse kõhukinnisuse, reserveerituse ja piirangute vastu“². Kaastantsijate vahel sageli tekkinud üürikesed, ent intiimsed sidemed, mida hoidsid ülal tantsupõrandal asetleidvad väikesed suhtlus- ja hoolitsusrituaalid, lõid üleüldise kogukonnatunde, panid tajuma turvalisse ja usaldusväärsesse ringi kuulumist ‒ kujunes pealtnäha utoopiline keskkond, milles sotsiaalmajanduslikud lõhed ületati peaaegu sümbiootilistele (ehkki ajutistele) suhetele rajatud grupiarusaamise kasuks.

Kui Suurbritannias oli teknokultuuri plahvatuslik levik osaliselt mõjutatud spirituaalsusest ja new age’i liikumisega seotud praktikatest (1988. aasta suve nimetati teiseks armastuse suveks), siis Berliinis oli see tugevalt seotud müüri langemisega kaasnenud vabaduse ja uute võimaluste avanemisega 1989. aastal. Kui Ida- ja Lääne-Berliin taasühinesid, levis teknokultuur kiiresti tänu ajutisele võimuvaakumile ning regulatsioonide puudumisele. Hoolimata vabanemisest tuli seal aga tegelda ajaloolise lõhestatuse, läbielatud õuduste, hirmu ja senise vabaduse allasurumisega ‒ kõik see oli tol kolme aastakümne tagusel ajal Berliinis endiselt päevakorral. Isegi klubi Tresor (Berliini teknoskeene esimene epitsenter) rajati keldrivõlvide alla endisesse Ida-Berliini kaubamajja, mille vahetus läheduses asus nn surmariba ‒ Berliini müüri kõrval asuv ala, mis oli põgenemiskatsete ärahoidmiseks varustatud okastraadi, naelamattide ja teiste eluohtlike takistustega. Kuna planeeringuid selle piirkonna kohta oli enamjaolt saladuses hoitud, avastas Tresori meeskond (elektroonilise muusika väljaandja Interfisch) tualettruumide jaoks veetorusid paigaldades, et selles linnaosas puudus täielikult kanalisatsioonitorustik. Aasta oli siis 1991³.
Berliini klubid ei ole oma minevikku unustanud, nad on jätkuvalt politiseeritud ning vastanduvad rassismile, homofoobiale ja diskrimineerimisele, toetades avalikult vaateid, millest on aegade jooksul saanud teknokultuuri lahutamatu osa kõikjal maailmas: toetatakse sotsiaalset õiglust, kaasatust, feminisme, heteronormatiivsuse kriitikat, LGBTQI+ õigusi jne. Need väärtused esinesid juba esimeste reivide vaimsuses, kuid on nüüdseks seoses reiviskeene institutsionaliseerumisega oluliselt edasi arenenud ja paremini sõnastatud. Clubcommissioni(2018) läbi viidud uurimuse kohaselt väitsid peaaegu kõik (92%) Berliini klubid end olevat poliitiliselt aktiivsed, kusjuures nende pühendumus on leidnud eri väljundeid alates annetuste kogumisest sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, enda aktiivsest esitlemisest marginaliseeritud gruppidele turvalise paigana, solidaarsuspidude korraldamisest ja kampaaniate poliitilisest edastamisest sotsiaalmeedias kuni ühiskondlike ürituste ja arutelude eestvedamise ning protestiaktsioonides aktiivse osalemiseni.

Kummatigi on selge, et sedamööda, kuidas reivikultuur kujunes peavoolu kommertsmehhanismide osaks, hakkas 1980. ja 1990. aastate reivide demograafiline mitmekesisus aegamööda vähenema. Seetõttu on igati põhjust küsida, kuivõrd võib teknopidusid tänapäeval pidada kogukondliku mitmekesisuse sõlmpunktideks, millised on nende pidude tekitatud utoopilise energia ringlemismoodused ja kuidas nende mõju realiseerub pärast peo lõppu, väljaspool klubi turvalist keskkonda. Kuhu kogu see alkeemiapööris edasi tuiskab, kui kõik koju lähevad? Kas reive on liigagi kergekäeliselt tembeldatud ülearuse energia hajutamise hedonistlikeks keskusteks või kandub nendes nüüdisaja kogukondades sisalduv idealism ja selle mõju ka meie igapäevaellu? Kuidas?
(—)
„Me tiirleme öös ja meid neelab tuli“ on ladinakeelse palindroomi in girum imus nocte et consumimur igni tõlge, mis tõenäoliselt viitab ööliblikate lendlemisele ringiratast ümber valgusallika. Minu silmis tähistab see nii reivijate liikumist ja riitusi energia kulutamiseks tantsupõrandal kui ka fossiilitarbija tegevust maavarade ammendamisel. Palindroomis peituv ringliikumine peegeldab meie keerlevaid liigutusi teknomuusika korduvas rütmis ja ööliblikate ringhaaval valgusele lähenemist kuumusele vaatamata. Teisisõnu saab seda võrrelda ekstaatilise ja hedonistliku ohjeldamatusega, millega kaasneb soov tunda tantsupõrandal puhast energiat. Kas see on vastupanuakt või mitteteadlik, ületarbiv tants teel väljasuremise poole?
(—)

Berliinis, 30. novembril 2020

______________________________________________________

[1] Margaret Thatcheri intervjuu Douglas Keayga. Toimetatud versioon intervjuust „Aids, education and the year 2000!“ (AIDS, haridus ja aasta 2000!) ilmus 31.10.1987 ajakirjas Woman’s Own, lk 8–10; https://www.margaretthatcher.org/document/106689.

[2] S. Reynolds, Energy Flash. A Journey Through Rave Music and Dance Culture. Berkeley: Soft Skull Press, 2012.

[3] F. Denk, S. von Thülen, Der Klang der Familie. Berlin, Techno und die Wende. Berlin: Suhrkamp Verlag, 2014.

[4] Clubcommission Berlin e.V. on ametlik organisatsioon, mis toetab oma 140 liiget (sh Berliini klubid, festivalid, vabaõhuüritused, peod ja kultuuriürituste korraldajad) ning edendab sektori poliitilisi, halduslikke ja majanduslikke huve, eesmärgiga tagada liikmete tunnustamist ja Berliini klubimaastiku säilimist; https://www.clubcommission.de/wp-content/uploads/sites/2/2019/10/club-culture-study.pdf.