Teaduspilt – kirjeldav või kujundav?

Kumu kolmandal korrusel avati hiljuti näitus „Kunst või teadus“, mis võtab esimest korda põhjalikuma vaatluse alla kunsti ja teaduse suhete ajaloo Eestis. Tänapäeval, mil üha suurem osa infost on visuaalne ja oskus pilte kriitiliselt tõlgendada järjest vajalikum, tasub värske pilguga vaadata ka ajaloolisi teadusjooniseid. Näitusel vaadeldakse Eesti teaduspildi vastuolulisi suhteid Vene impeeriumi valduste kaardistamise ja kontrollimisega. Fookuses on ka kogudes leiduva materjali päritolu ja muuseumieetika küsimused: kuidas leida uusi viise teaduskogude kujunemise ajaloos peituva sotsiaalse ebavõrdsuse ja tõrjutuse uurimiseks? Näitus toimub Tartu Ülikooli muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia koostöös. Nüüdisaja kunstnikuna on kaasatud Kristina Norman. Brigita Reinert vestles lähemalt näituse kuraatorite Linda Kaljundi, Kadi Polli, Kristiina Tiidebergi, Jaanika Andersoni ja Ken Irdiga.

Kuidas tekkis sellise näituse loomise idee? Mis oli algimpulsiks?

Kadi: Kumu kunstimuuseum on viimastel aastatel teadlikult algatanud näituseprojekte, mis ei tegeleks mitte ainult n-ö kõrge kunstiga, vaid vaataksid visuaalkultuuri laiemalt. Sellised pildikultuuri ja -levi analüüsivad näitused on olnud näiteks „Ajalugu pildis, pilt ajaloos“ (2018, kuraatorid Tiina-Mall Kreem ja Linda Kaljundi) või „Vallutaja pilk“ (2019, kuraatorid Linda Kaljundi, Eha Komissarov ja Kadi Polli). Kõigi nende näitustega võtame eesmärgiks vaadata ajaloolist pilditraditsiooni kriitiliselt, näha pildi ja võimu omavahelisi suhteid ning muukida lahti piltidega kujundatud stereotüüpe.

Jaanika: Kunsti ja teadust siduva näituse algidee kõlas meie jaoks ühel Tartu Ülikooli muuseumi näituseideede korjel. Tollase TÜ muuseumi teadusdirektori Lea Leppiku idee „Kunst teaduses“ hakkas elama oma elu ning sai algatatud kahe muuseumi vaheline koostööprojekt. Aja jooksul liitusid eri etappide käigus uued inimesed ning mitme kohtumise tulemusena ja Eesti kogudest täpsema ülevaate saamisel hakkasid koonduma ideed näituse lahendamiseks ja kontseptsiooni väljaarendamiseks.

Kadi: Teaduspilte uurima asudes sai partneriks loomulikult TÜ muuseum oma täiesti fantastiliste kogudega. Koos valisime ka näituse kitsamad fookused: loodusteadused ja meditsiin, kus mudelid, õppetahvlid ja muu pildimaterjal mängivad eriti olulist rolli. Selle projekti suureks väärtuseks on interdistsiplinaarsus, kunstimuuseumi koostöö mitte ainult TÜ muuseumiga, vaid paljude ülikooli teadlastega, eri valdkondade spetsialistidega, kellega koos ajaloolist pildimaterjali aktualiseerime.

Näitus on jaotatud mitmeks alateemaks. Kas saaksite palun lugejale, kes pole veel näitusele jõudnud, anda nendest teemadest kompaktse ülevaate?

Kristiina: Näitusel oleme võtnud vaatluse alla peamiselt loodus- ja meditsiiniteaduslikud pildid 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Eesti ja baltisaksa kunstis. Näitus ongi struktureeritud ühelt poolt teadusvaldkondade kaupa, teisalt aga konkreetsete probleemipüstituste kaudu, millele oleme soovinud vaataja tähelepanu juhtida. Teematoad on pühendatud naiste rollile teadusillustraatoritena, Vene impeeriumi ja teiste maade vallutuste tagajärjel loodud loodusteaduslikele piltidele ning arstiteaduslike piltide suhetele stiili- ja kunstiajaloo, aga ka rassiteaduste ja võimusuhetega. Arstiteaduse ajalooga suhestub ka näitusele kaasatud kunstnik Kristina Norman, kes on koostöös Joanna Kalmuga loonud näituse tarbeks uue teose „Võrdlev anatoomia“. Lisaks on Kumu 3. korruse projektiruumis üleval „Kunsti või teaduse“ satelliitnäitus „Maastikumaali geoloogia“, mis keskendub geoloogia ja maastikumaali suhetele 19. sajandi baltisaksa kunstis.

Viimasel ajal on huvi teaduspiltide ja teadusajaloo vastu suuresti kasvanud nii ülikoolides, muuseumides kui ka näiteks kaasaegse kunsti vallas. Miks see nii on? Mida teaduspiltidega tegelemine meile võimaldab?

Linda: Ülikoolides sai kriitiline teadmiste, aga ka tehnoloogia ja keskkonna ajalugu populaarseks juba mõne aja eest. Et see on nii laialt levinud ka muudesse valdkondadesse, on minu arvates seotud kaasaja nurjatute probleemide ja väljakutsetega: keskkonnakriisi, dekoloniseerimise, aga ka nn alternatiivsete faktide ajastuga. Kuidas edastada teadmisi, mida vahendavad üha rohkem eri tehnoloogiad? Kas teadus ja tehnoloogia saavad meid päästa? Kuidas me üldse sellisesse olukorda oleme jõudnud ja milline on teaduse roll selles?

Jaanika: Teadusajaloo vastu on huvi olnud pidev, see ei ole uus ilming. Teadusajaloo konverentsid toimuvad regulaarselt ja eri ühenduste töögrupid töötavad järjepidevalt, nt Scientific Instrument Commission, kelle fookus on teadusinstrumendid. Huvi teaduspildi vastu on viimasel aastakümnel tõesti kasvanud. Paljud varased teaduspildid ei ole enam aktiivses kasutuses – pole enam info levitamise funktsioonis, on nihkunud teadusajaloo kategooriasse. Need pildid pakuvad huvi mitmesugustest aspektidest: teadmine toonases ajahetkes, hariduselu korraldus, teadmiste levik ja muutumine.

Ken: Mulle kui ajaloolasele pakub allikaid ja ajaloolist materjali läbi töötades kõige rohkem huvi kontekst ehk põhjused, kellele, mille alusel ja miks need on loodud. Teaduspiltidesse süüvides küsisime neidsamu küsimusi. Mitmel juhul oleme korranud, et teaduspildid ei ole pelgalt kirjeldavad ega illustreerivad, vaid peegeldavad alati seda aega, võimusuhteid ja domineerivaid mõtteviise, milles need valmisid. Seda silmas pidades suudame paremini mõista nii möödanikku kui ka seda, millised me oleme, kuidas mõtleme ja mida peame tänapäeval tähtsaks.

Näitusega seoses on korduvalt läbi käinud idee piltide võimest kujundada teadmisi ja võimusuhteid, mõte, et pildid ei ole passiivsed ja neutraalsed entiteedid, vaid neil on oma agentsus. Kas võib väita, et see on näitust läbiv teoreetiline tees?

Linda: Seda võib tõepoolest just nii kokku võtta. Meie eesmärk oli välja tuua välja piltide teovõime ehk agentsus: pildid ei ole passiivsed teadmiste vahendajad või populariseerijad, vaid osalevad aktiivselt teadmiste loomisel ja kujundamisel. Igasugune teadmine on aga paratamatult seotud võimusuhetega, mis on selle loomise taga ning mida see teadmine paratamatult toetab. Tähtsaks teemaks näitusel on loodusteaduslikud pildid, mille loomise taga on terve rida hierarhiaid ja tarneahelaid. Loodusteaduste arengu kõrval kõnelevad need ka põlisrahvaste, looduse ja ressursside ebavõrdsest kohtlemisest ja kasutamisest: ajal, mil üha rohkem räägitakse keskkonnakriisist ja keskkonnaõiguslusest, vaadatakse neid taimede, loomade, mineraalide ja muid kujutisi kindlasti teise pilguga kui veel mõnda aega tagasi.

Näitusega kaasneb ka mahukas väljaanne, mis tundub täitvat täiesti konkreetset tühimikku Eesti teadus- ja kunstiajaloouuringutes. Millised olid teie eesmärgid selle raamatu koostamisel?

Jaanika: Tegemist on unikaalse väljaandega, mis koondab endas läbilõiget Eestis levinud teaduspildist, sh kolmemõõtmelisest kujutisest. See annab tunnistust sellest, et kuigi Tartu ülikool asus ida ja lääne vahel ning oli 19. sajandil Vene keisririigi ülikooliks, kus 19. sajandi lõpuni toimus õppetöö saksa keeles, oli visuaalial tähtis roll alates ülikooli taasavamise hetkest 1802. aastast. Kõiki õppe- ja teadustööks vajalikke visuaalseid materjale ei valmistatud Tartus kohapeal, palju telliti ka sisse selleks spetsialiseerunud töökodadest ja äridest Lääne-Euroopast (botaanilistest õppetahvlitest kuni patoloogiliste mudeliteni).

Kristiina: Raamatu üle olen nii kuraatori kui ka ühe toimetajana tõesti väga rõõmus ja pean seda näituse üheks kestvama väärtusega tulemuseks. Kunagi varem pole Eestis kunstiteaduse vaatest vanema teadusillustratsiooniga sellises mahus tegeldud. Omaette väärib esile tõstmist autorite suur hulk: kokku on raamatus tekste 19 väga erineva taustaga kirjutajalt. Kogumiku koostajate üks eesmärke oli koondada kataloogi pikemad ülevaated näituse tähtsamatest teemadest, näiteks arstiteaduslikest illustratsioonidest, Tartu ülikooli kogudest ja joonistamisõpetajatest või naiste rollist teadusjoonistajatena. Teisalt soovisime sinna juurde liita lühemad, aga sisult kindlasti sama kaalukad tekstid, mis käsitlevad konkreetseid teoseid. Me püüdsime tähelepanu juhtida just piltidele ja kutsuda kirjutajaid visuaale analüüsima, mis teadusloolaste seisukohalt polegi nii tavapärane lähenemine.

Ken: Kindlasti oli üks kataloogi sihte tuua laiemalt teaduskäibesse Tartu ülikooli, aga ka teiste asutuste visuaalset materjali, millele pole senimaani kontsentreeritult nii suurt tähelepanu pööratud. Raamatu kujundaja Jaanus Samma töö kogu selle pildilise tulevärgi väljatoomisel on olnud väga suur. Niimoodi oleme teadlastele, uurijatele ja muidu visuaalkultuuri huvilistele kätte andnud teeotsa äärmiselt mitmekesiste ja rikkalike pildikogude juurde, millest paljudel polnud tõenäoliselt varem aimugi.

Raamat e-poes

Olete ka rõhutanud, et naiskunstnike teema on selle näituse puhul oluline. Kuidas sellele näituse raames lähenete, mida püüdsite siin kontekstis rohkem esile tõsta?

Kristiina: Naiste esiletõstmine on meie silmis algusest peale olnud väga tähtis. Näituse põhifookus on 19. ja 20. sajandi algusel, mil naistel oli siiski nii kunsti- kui ka teadusmaailmas väga raske läbi lüüa. Ülikoolidesse pääsesid Eesti naised laiemalt alles 1920. aastate alguses (ametlikult alates 1915). Seetõttu ongi naiste rolli varasema ajaloo kontekstis analüüsitud botaaniliste joonistuste toel, mis teadusjooniste mõttes on üsna piiripealne nähtus. Botaanika oli pikka aega üks väheseid naistele n-ö lubatud loodusteaduslikke valdkondi, kus said kokku „naiselik“ kunstiharrastus, käsitöö ja näiteks ka farmaatsia. Samas oleme tahtnud osutada, et ka 20. sajandil jäi teadusjooniste tegemine nii mõnigi kord oma erialal kõrvale tõrjutud naiste ülesandeks, kas siis kunstnike või teadlastena.

Kadi: Naiskunstnike teema on tõesti esilekerkiv nii Kumu näituste programmis üldisemalt kui ka konkreetse projekti raames, kus naistest rääkides oleme rõhutanud n-ö topelt marginaliseeritust: teadusjoonistajad on üldiselt kunstiajaloos vähem tuntud, seda enam teadusesse panustanud naised. Oleme „Kunst või teadus“ näitusel välja toonud mitmeid uusi joonistavate naiste nimesid, aga ka vastupidi – vaadelnud meie tuntumate naiskunstnike sidet teaduse ja Tartu ülikooliga, avardades seeläbi arusaama nende loomingust.

Näitusel väärib esiletõstmist ka teema, mille võiks kokku võtta sõnastuses „teadus impeeriumi teenistuses“. Osa tolle aja Vene impeeriumi kaardistamisest hõlmas ka rahvaste ja rasside uurimist, mida hakati 19. sajandil tegema füsioloogilise antropoloogia perspektiivist. Kuidas see võimu diskursus tolleaegsetes teadusjoonistes täpsemalt ikkagi väljendub ning kuidas olete seda teemat näitusel käsitlenud?

Linda: Teaduse ja teadlaste suhted Vene impeeriumiga on näitusel tõesti olulisel kohal. Impeeriumit mängu toomata oleks 19. ja 20. sajandi alguse Eesti teadusest väga raske rääkida, isegi kui sageli ei ole sellest rääkida tahetud. Samas on pärast Ukraina sõja algust Vene imperiaalse ja koloniaalse ajaloo üle järjest tulisemalt arutletud. Näitus pakub ühte võimalust selle keerulise teemaga suhestumiseks. Siinsetele teadlastele andis impeerium võimaluse ennast teostada. Näiteks Tartu ülikoolile kuulsust toonud taimesüstemaatikat oli võimalik luua vaid impeeriumi mastaabis. Paratamatult tegi see teadlastest ka impeeriumi kaastöölised ning impeerium oli vägagi huvitatud oma loodusvarade ja rahvaste kaardistamisest. Osutame, kuidas süstemaatika ja taksonoomia on seotud võimu ja kontrollimisega, ja et see taksonoomiline pilk jaotas ka inimesed eri rassideks ning järjestas neid hierarhiatesse, mille tipus oli valge eurooplane. Uurime, kuidas rassiteooriad siinses ajaloos väljenduvad: ühelt poolt näitame eestlaste ja lätlaste kujutamist Vene impeeriumi fauna teemalises teoses (loodusteaduslikes koguteostes olid põlisrahvaid ja teisi mittevalgeid kujutavad osad tavalised). Teiselt poolt olid siinsed teadlased, nt Karl Ernst von Baer, seotud füüsilise antropoloogia arendamisega terves impeeriumis. Baer oli Peterburi teaduste akadeemia koljukogu juhataja ning näitusel on võimalik näha tema kogutud pilte eri rahvaste koljudest ja vaagnatest. Mehi ja naisi liigitatakse nende väidetava mõtlemis- ja sünnitamisvõime järgi – selles avaldub võimu pilk päris ilmekalt.

Jaanika: Rahvaste ja rasside uurimine plahvatas 19. sajandil. 1875. aastal rajati Tartu ülikooli juurde antropoloogia uurimise kabinet. Naiste puhul pöörati füüsilise antropoloogia uuringutes tähelepanu vaagnavöötmele, eesmärgiga seletada reproduktiivsusega seotud funktsioonide eripärasid. Ka siin võrreldi eri rahvaid omavahel ning eestlannade kehadel leiti „primitiivsusele“ osundavaid vihjeid. 20. sajandi alguses hakkasid eestlased väljuma senisest rollist – olla üksnes teadusuuringute objektiks. Rahvuslik füüsiline antropoloogia sai arenguhoo sisse pärast riigi iseseisvumist.

Näitusele on nüüdisaegse kunstnikuna kaasatud Kristina Norman koos tantsukunstniku Joanna Kalmuga, kes on loonud spetsiaalselt uue teose „Võrdlev anatoomia“. Kuidas see koostöö välja nägi? Millise lähteülesande kunstnik sai?

Linda: Kristina Norman, nagu ka kujundaja Jaanus Samma, olid uurimisprotsessi hõlmatud ja see aitas projektile algusest peale väga palju kaasa: saime kogudes käies ja näituse ülesehitusega töötades nendega ideid põrgatada. Kalmu ja Normani koostöö oli samuti tihedalt seotud kogude ja meie kõigi uurimistööga. Tagantjärele ei kujutagi ette, kuidas oleksime saanud nii keerulist materjali ilma kunstnike osaluseta näitusele tuua. Nad aitasid näidata, et tegemist ei ole ainult ajaloolise materjaliga, vaid kunagistel võimusuhetel on järelmid ka tänapäeval ja et ka nüüdisaja teadus heitleb eetiliste probleemidega. Lahendused, kuidas esitada näiteks rassismiga seotud materjale kriitilises raamis, on samuti leitud koos nendega.

Tartu Ülikooli muuseumist pärineb näitusel esitatud suur hulk teadusillustratsioone. Kas annaksite täpsema ülevaate sellest osast oma kogudes? Milline on kogude jaotus ja millest need koosnevad? Kas on teada, millistel alustel ülikool teadusillustratsioone 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tellis? Mis ajani teadusillustratsioone õppetöös intensiivsemalt kasutati või kasutatakse neid siiani?

Jaanika: Selguse huvides eristame teadusillustratsioone ja õppetööga seotud visualiseerivaid materjale. Teadusillustratsioonid olid seotud teadussaavutuste avaldamise, jäädvustamise või levitamisega. Õppetööks vajalikud illustratsioonid ja muud visuaalid ei ole tingimata seotud teadustööga: need võivad olla juba pikalt olemas olnud teadmised, mida sooviti vahendada üliõpilastele süstemaatiliseks teadmiste edasiandmiseks. Õppetöös hakati kujutisi kasutama alates 1803. aastast, mil asutati TÜ kunstimuuseum ja kuhu asuti ostma ka graafilisi lehti ja muid õppetööks vajalikke visualiseerivaid materjale. Samal ajal arendati ka teisi kogusid – näiteks füüsikakabineti sisseseade võimaldas teha katseid, st visualiseerida protsesse, loodusteaduste kabinetti jõudsid eksemplarid, mida näeme praegu TÜ loodusmuuseumis, st nii geoloogilised kui ka zooloogilised kogud, botaanilised kollektsioonid.

Ken: Häid ülevaatlikke allikaid teadusillustratsioonide tellimispoliitika väljaselgitamiseks Tartu ülikoolis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ei õnnestunud kahjuks leida. Kindel on see, et visuaalset materjali õppe- ja teadustööks hakati kokku panema kohe pärast ülikooli taasavamist 1802. aastal. Mõnekümne aastaga kujunesid mitmekesised kogud kunstimuuseumile, joonistuskoolile, ülikooli raamatukogule, arstiteaduses, matemaatikas, botaanikas, füüsikas, farmaatsias, sõjateaduses ja mujal. Ülikooli instituutide ja muude üksuste inventarinimekirjad, kui need on üleüldse säilinud, asuvad laialipillutatult mitmes mäluasutuses, aga neistki on tihtilugu keeruline või meeletult aeganõudev tuvastada, mida, kust ja millal täpselt hangiti. Teadusillustratsioone on Tartu ülikoolis intensiivselt kasutatud praeguseni, seda kinnitavad nii meie ajani säilinud materjal kui ka vanemad ja nooremad vilistlased.

Kristiina: Ma tõmbaks selle küsimuse nii ajalises kui ka kogude mõttes märksa laiemaks. Lisaks Tartu Ülikooli muuseumile on näitusel kaasatud ka teised ülikooli mäluasutused: loodusmuuseum, botaanikaaed ning raamatukogu. Eri tüüpi visuaalsel materjalil on ülikooli õppe- ja teadustöös olnud algusest peale tekstide kõrval suur roll ja on kindlasti tänaseni. Pilte joonistati kohapeal – oma osa andsid sellele ka ülikooli kunstiõpetajad, kes on Eesti kunstiloos kõik tuntud loovkunstnikena – aga trükitud pilte ja pildimappe osteti ja telliti ka välismaalt, peamiselt Saksa aladelt, sest Tartu ülikool oli 19. sajandil tihedalt seotud Saksa keele- ja kultuuriruumiga. Seepärast leidub Tartu ülikooli kogudes palju selliseid materjale, mida võib leida ka teistest Euroopa ülikoolidest, näiteks ka käesoleval näitusel eksponeeritud trükitud õppetahvleid või mudeleid. Tartu ülikooli kogud on Eesti mõistes siiski täiesti unikaalsed, sest 19. sajandil oli see siin ainus teadusülikool ning ühegi teise asutuse juurde sellise sisu ja ulatusega kogusid ei kujunenud.

Paljud loodud teadusillustratsioonid on autorita: siin kerkib konkreetne autorluse problemaatika, mis haarab just seda valdkonda. Kas näituse käigus toimus ka põhjalikumat uurimistööd seoses sellega, et mõned teadusillustratsioonide autorid siiski välja selgitada?

Ken: Teadusillustreerijaid 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel võib mõneti meelevaldselt võrrelda kunstnike ja käsitöölistega keskajal, kellele oli millegi loomisel enda autorluse rõhutamisest tähtsam eesmärk, mille nimel teos valmis. Kui keskajal tehti kunsti jumala teenimiseks ja auks, siis uusaja teadusillustraatorid tegutsesid teaduse hüvanguks. Tagantjärele nende tuvastamine oli keeruline ja paljuski lausa võimatu. Mitmel juhul õnnestus koguhoidjate abiga signeeritud loomingut siiski leida ja siit edasi tuli täpselt nagu keskaegse kunsti uurimisel keskenduda peamiselt vormianalüüsile ja stiilile ning kombineerida neid teiste allikatega. Seejuures tuli väga mitmel juhul ikkagi vaid oletuste tasemele jääda.

Kristiina: Teadusjooniste autorite väljaselgitamine oli kahtlemata üks suur osa käesolevast projektist. Autorite probleem puudutab tegelikult meie näituse üht põhiiva: juhtida tähelepanu tõsiasjale, et tihtipeale pole teadusjooniseid kunsti- ja teadusloos hinnatud, mistõttu on varju jäänud ka nende autorid, keda soovime nüüd esile tõsta. On väga tüüpiline, et teadusjoonised on signeerimata. Näiteks teame, et Tartu Pallase lõpetanud kunstnik Hilda Kamdron tegi ülikoolile sadu teadusjooniseid, aga TÜ muuseumi kogus on praegu vaid üks tema signatuuriga õppeplakat. Samal ajal on teaduslikke illustratsioone sageli seostatud teadlastega ja unustatud ära, et pildid tegi hoopis keegi teine. Õnneks on meil siiski palju võimalusi ka kunstnike tuvastamiseks: nende nimed on publikatsioonides või arhiividokumentides kirjas või on veel säilinud suuline pärimus; heaks näiteks on eelnevalt mainitud Kamdron, kelle panust veel mäletatakse. Väga suures mahus kaasnes autorite väljaselgitamine näituse kataloogi toimetamisprotsessiga.

Miks on näitusele kaasatud võrdlemisi vähe sajandivahetuse teadusfotot?

Jaanika: Fotokunst arenes ja levis kiiresti, kuid ometigi jäi teatud valdkondades just joonistus selleks, mis võimaldas esile tuua tähtsaima ja eemaldada n-ö taustamüra.

Ken: Otsus keskenduda näitusel eeskätt käsitsi valminud või sellest lähtuvale materjalile sündis kohe näituse ettevalmistamise alguses. Otse loomulikult rakendati fotograafia juba varsti pärast selle uudse tehnoloogia sündi teaduse teenistusse ja ka ülikooli kogudest leiame esimesi teadusfotosid juba 19. sajandi teisest poolest. Ometigi tundsime, et veel ühe suuremahulise meediumi lisamine näitusele muudaks juba niigi väga mitmekesise materjali veelgi rohkem hakituks ja hägustaks näitusele seatud fookust.

Teadusprogress on läbi ajaloo toimunud sageli n-ö nõrgemate arvelt. Millised olid kõige keerulisemad moraalsed küsimused, mis näituse tegemisel esile kerkisid?

Linda: Küsimus, kuidas omaaegseid ebavõrdseid võimusuhteid mitte taastoota, tuli ilmekalt esile meditsiiniliste jooniste ja mudelite puhul. Nende modellideks on olnud ühiskonna kõige vaesemad ja nõrgemad kihid ning tänapäeval peetakse selliseid kujutisi mõistagi patsiendi õigusi riivavaks. Otsustasime koos Jaanus Sammaga, et näitame neid pilte valgustamata vitriinides: nii saab iga vaataja ise otsustada, kas ta soovib neid vaadata või mitte ning ühtlasi mõelda kaasa, kuidas peaks sääraseid materjale tänapäeval muuseumis käsitlema.

Jaanika: Meditsiini puhul saame kindlasti rääkida inimese kehast või haigusest kui uurimisobjektist. Kui tänapäeval on kõik isikuandmed väga rangete reeglitega kaitstud, siis varem seda polnud. Haiglatesse sattusid pigem vaesemad inimesed, jõukamate juures käisid arstid kodus. Sageli jõudsid haigused just vaesemate inimeste puhul areneda nõnda kaugele, et neid jäädvustati õppe- või teadustöö tarbeks. Kuigi neid inimesi on kujutatud koos oma haigusega, on neile lisatud ka rohkesti detaile riietusest soenguteni. Kas see annab pildile autentsuse, kajastab reaalset väljanägemist või on see üksnes kunstniku lisandus?

Mis oli selle näituse koostamise juures kõige üllatavam (ka positiivses mõttes)?

Jaanika: Tore fakt oli see, et kui käisime Keniga botaanilisi tahvleid vaatamas, siis öeldi, et seda ja teist kasutame ikka veel õppetöös. Üks hea pilt on ikka rohkem kui tuhat sõna.

Linda: Kas just üllatas, aga igal juhul rõõmustas mind väga see, kui põnev ja edasiviiv võib olla kunstnike kaasamine näituse valmimise protsessi juba täiesti algusest peale – alates esimestest käikudest kogudesse. Koos nendega piltide ja esemete vaatamine ning näituse peamiste teemade ja küsimuste otsimine on olnud väga huvitav ja hea töötamisviis. Olen Jaanusele, Kristinale ja Joannale väga tänulik, et nad said sellele nii põhjalikult pühenduda.