Saame tuttavaks: Eda Tuulberg ja Karin Vicente

Kumu kunstimuuseumis on kuni oktoobri alguseni avatud näitus „Kunst on disain on kunst“, mis vaatleb kunsti ja disaini põiminguid hilisnõukogude Eestis. Uuritakse, kuidas disainerlik mõtteviis ja loomemeetod väljendus kontseptuaalsetes teostes ning kuidas kunsti abil tõstatati disainiprobleeme ja otsiti neile lahendusi. Väljapanek on jagatud kuueks alateemaks: geomeetria, linn, loodusliku ja tehisliku vahekord, olme, kehaline kogemus ja visuaalkultuur. Näitusel eksponeeritud teosed ärgitavad mõtlema selle üle, kes ja kuidas on meie ümbruse kujundanud, millist rolli mängivad meie elus tarbeesemed ja kuidas me end erinevates ruumides tunneme. Näituse kuraatorite Eda Tuulbergi ja Karin Vicente’iga vestles põgusalt Brigita Reinert.

Kuidas tekkis näituse „Kunst on disain on kunst“ idee?

Eda Tuulberg: Idee on juba üsna ammune, seotud Karini mõttega näidata Kumu 4. korruse projektiruumis materjalipõhiste autorite loodud popkunstiga seotud teoseid ja pakkuda sellele materjalile uut konteksti. Kuid see idee jäi mõneks ajaks soiku. Alates eelmisest aastast ei ole nõukogude perioodi püsinäitusel ka enam eraldi ruumi, mis võimaldaks teha püsiekspositsiooni kompaktsemaid sissevaateid või kriitilisi sekkumisi. Kuid umbes poolteist aastat tagasi tekkis muuseumis mõte, et kunsti ja disaini piire ja kokkupuutepunkte kompav näitus võiks lähiaastatel siiski toimuda ning laiapõhjalisemana, kui oli algne kontseptsioon. Nii tehtigi Karinile ettepanek toonast näituseideed laiendada. Mina olin aga enda magistritöö raames tegelenud Sirje Runge 1970. aastate loomingu ja selle seostega toonaste disainidiskursustega ning kuna olin suundumas nõukogude perioodi kuraatoriks Kumusse, tundus loogiline, et teen seda näitust Kariniga koos.

Karin Vicente: Olen oma teadustöös pikemalt tegelenud hilisnõukogude perioodi kunsti, disaini ja tarbekunsti identiteetide, erinevuste ja ühisosadega, siiani valdavalt teoreetiliselt – uurinud ja kirjutanud. Kumu näitus oli esimene hea võimalus need eri valdkondade piire kompavad teosed ühte saali kokku tuua ja teemade kaupa näituse vormis ruumiliselt läbi mängida.

Miks valisite selle teema käsitluseks just konkreetse ajaperioodi – 70ndad ja 80ndad?

Tuulberg: Ühelt poolt tulenes periood meie mõlema individuaalsest uurimustööst ja tegelemisest hilisnõukogude ajaga. Kuid määravam on asjaolu, et just siis tõstatusid kunstis mitmed küsimused ja probleemid, mis antud näitusel on kesksed. Nagu valdkondadevaheliste piiride küsimus või see, mis on disaini ja tarbekunsti spetsiifika, kuidas ning millises suhtes on disain ja kujutav kunst ja nii edasi. See on periood, kui erineva taustaga autorid hakkasid üha rohkem tegelema ümbritseva esemelise maailma ja selle loomise problemaatikaga. Nad vaatasid üha kriitilisemalt otsa ümbritsevale reaalsusele ning mõtlesid sellele, millised on nende eriala võimalused, kohustused ja piirid selle reaalsuse kujundamisel.

Vicente: See on meie lähiajalugu ja väärtusruum, mis on ühel või teisel viisil siiani paljudes kodudes ja linnaruumis säilinud ning tajutav. Teisalt on meie põlvkonna uurijatel selle perioodiga juba teatav distants, mis lubab meil küsida teistsuguseid küsimusi – küsimusi, mis meid praegu huvitavad. Eks kõige üldisemas plaanis on meie sooviks Eesti lähiajaloos toimunud arenguid paremini mõista.

Näitusel on välja toodud väga erineva taustaga autorite looming. Kuidas te need kunstnikud, disainerid ja arhitektid siia näitusele ikkagi valisite?

Tuulberg: Esialgu kaardistasime enda jaoks ära autorid ja hulga materjali, mis konkreetse näituse kontekstis tundus ühel või teisel moel kõnekas. See tähendas väga põnevat tööd eelkõige Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, aga ka Kunstnike Liidu ja teiste kogudega, samuti tutvumist mitme autoriga, kellega ei ole varasemalt kokkupuudet olnud, nagu Mai Järmut, Irja Kändler, Ülle Rajasalu, Aili Vahtrapuu. Pinnale jäid autorid, kes on enda eriala piire mänguliselt ja/või kriitiliselt ületanud või teosed, mille puhul see avaldub; samuti teosed, mis tegelevad disainiga seotud probleemide ja küsimustega, ruumi ja esemelise maailmaga meie ümber. Algne tööde ja autorite valik oli väga lai, kuid hetkel, mil tegime konkreetsemaid valikuid, hakkasid sellest harali laotuvast materjalist välja kasvama kõik need erinevad alateemad.

Olete rõhutanud, et geomeetrial oli oluline roll tollases disainiteoorias, sest see oli hea võimalus, kuidas ühendada kunsti ja teaduse n-ö parimaid omadusi. Millistel viisidel väljendus sel ajal disainerite ja kunstnike armastus geomeetria vastu nende igapäevases loomingus?

Vicente: Disainiteoorias oli geomeetrial tõesti oma roll, ent ma ei julge öelda kui tugev kunstnike armastus selle vastu just oli. Laias plaanis on geomeetriliste vormidega ja moodulprintsiipi järgivaid esemeid lihtsam toota, see on majanduslikult efektiivne. Aga eks kunstnike huvi geomeetria vastu tõukus väga erinevatelt alustelt: nii filosoofia, vene avangardi, idamaade esteetika, aga ka tehnosfääri- või materjaliuuringutest lähtuvalt.

Ühe alateemana kerkib näitusel esile ka disaineri vastutus ühiskonnas uue keskkonna loomisel ehk disaineri ameti eetiline pool. Miks on see teema praegusel hetkel niivõrd oluline ning kuidas te ise sellega suhestute?

Tuulberg: Minu jaoks algab küsimus disaineri vastutusest sellest, et miks üldse on vaja midagi juurde toota või luua. Sest kõik uus, mida toodetakse, tuleb mingil moel millegi muu arvelt. Tekib küsimus, et kas ühe materjali muundamine ja selle potentsiaalsuse suunamine uue loomiseks on põhjendatud, kas kogu see energia kaalub üles uue loomise vajaduse? Ideaalis võiksid disainerid kogu aeg silmas pidada balanssi looduse ja inimese vajaduste vahel ja selles osas on kahtlemata ka positiivseid arenguid. Laias plaanis on see aga paraku nii, et kui me ei aseta iseenda otsuseid looduslike protsesside konteksti, ei adu mõju, mida omame, siis võime minu arvates rahus liigina välja surra.

Karin, oled öelnud, et see ei ole näitus heast disainist. Teatud tõsimeelsust võtab selle näituse puhul veidi vähemaks tõesti mõningane huumor ja absurd, mis aeg-ajalt erinevates kontekstides esile kerkib. Kuidas iseloomustaksite oma lähenemist kuraatoritena just sellise huumori ja absurdi kontekstis?

Vicente: Meie lähtepunkt oli küllaltki teoreetiline, me töötasime tolle perioodi ideede ja hinnangutega ning nagu elus ikka, joonistusid ka selles materjalis välja vastuolud teooria ja praktika – soovide, ideede ja n-ö päris maailma – vahel. Mänguline lähenemine teemadele on mõnikord parim viis, et osutada teatud ühiskondlikele valupunktidele. Selle näituse kontekstis saime kinnitust, et kõiki päriselu (disaini)probleeme ei saa alati lihtsalt disaini abil lahendada: kunst (ja miks ka mitte huumor) on heaks vahelüliks, et erinevatele kitsakohtadele osutada.

Tuulberg: Absurd ei olnud eesmärk omaette, kuid absurd kui teatav kihiline mängulisus võimaldab esile tuua elu komplekssust. Tundub, et absurd on ühiskonna toimimise kirjeldamiseks oma olemuselt kohati ikka väga sobiv. Ja huumor üldse, eriti kui selle kaudu tegeletakse tundlikult väga raskete või tõsiste teemadega, näib omavat palju otsesemat mõju, sest õnnestunud nalja eest pole pääsu, see läheb otse veeni. Absurd selle näituse ühe silmatorkava kihistusena ei olnud siiski teadlik kuratoorne meetod. Kuid asjaolu, et absurdis näib olevat minu jaoks mingi oluline produktiivsus ja sisu, kipun ma seda ka rohkem hindama ja esile tooma. Ja näib, et absurd kõnetas ka toonaseid autoreid. Me ei pidanud absurdi kihistust kuidagi kunstlikult näitusele juurde mõtlema või võimendama, see oli seal juba eos olemas.

Näitusel on mitmeid alateemasid. Kuidas hoidsite seda tervikut n-ö laiali valgumast?

Tuulberg: Alateemasid on kuus ning kindlasti ei ole need ammendavalt esitatud. Laiali valgumist aitas vältida see, et materjal mingis mõttes ise andis need teemad kätte. Lisaks mõtlesime väga läbi, millises seoses on teema all olevad teosed omavahel. Mitme teema sees tekib nii sisulisi kui ka vormilisi dialooge, mille kaudu teosed üksteist võimendavad. Samuti andsime kujundajale omalt poolt üsna selge sisendi, kuidas teemad võiksid laias plaanis ruumis esitatud olla. Millised teemad peaksid olema lähestikku ning millised teosed milliste teemade alla on mõeldud; mis teosed on omavahel dialoogis; millised teosed on n-ö ülemineku teosteks teemade vahel jne. Lähtuvalt ruumist pakkus näituse kujundaja Katrin Koov omapoolse lahenduse. Veel installeerimise ajal tegime mitmeid sisulisi otsuseid, jätsime mõningad tööd siiski välja, mis ruumis kompositsiooniliselt ei töötanud, samuti mängisime mingite teemade all olevate teoste paigutused vastavalt ruumimõjule ja vajadusele ümber. Näituse tegemine on protsess ja võti ongi see, et ei hoitaks kinni jäigast raamistusest, vaid ollakse valmis ka ise dünaamiliselt painduma. Meil oli Kariniga ka mitmeid vaidluskohti, kuid koos töötamise üks võlusid on see, et sisemonoloogi asemel tuleb enda ettepanekuid teisele koguaeg veenvalt ära põhjendada. See näituseprojekti vältel toimunud kriitiline ja skeptiline dialoog aitas samuti näitust kui tervikut koos hoida.

Milline oli teie jaoks põnevaim avastus, mis seda näitust tehes ilmnes?

Vicente: Kõige põnevam osa näituse tegemisel oli meeskonnatöö: teadustööd tehes on palju enam üksi mõtlemist ja tegutsemist. Ühe näituse tegemisel osaleb aga terve suur tiim, kes kõik panustavad kuraatoritest kujundajate, kunstnike, konserveerijate, ehitajate ja kommunikatsiooni osakonnani välja. See on olnud väga inspireeriv protsess. Meil olid Edaga väga sisukad arutelud ja kuna see toimus tööprotsessi osana, siis oli see stressivaba: saime ideealgeid rahulikult läbi arutada. Väga põnev oli koostöö ka kujundaja Katrin Koovi ja graafilise disaineri Maria Muukiga, kes aitasid meie ideede ja strateegiate rägastikust tervikliku näituse vormida.

Näituse avaüritusena toimus virtuaalne vestlusring teemal „Disain ja ruumiloome: ennetav või reageeriv?“, kus osalesid näituse disainer Maria Muuk ja arhitekt Katrin Koov, kes mõtestasid oma eriala ennetavat ja reageerivat rolli ühiskondlike muutuste kontekstis. Kuidas näete teie antud juhul disaini valdkonda: kas tegemist on ikkagi pigem ennetava või reageeriva praktikaga? Miks?

Tuulberg: See, kas disain on ennetav või reageeriv, sõltub vist siiski disainerist ja tema maailmavaatest. Valdkond tervikuna võib olla nii ühte kui teist. Ideaalis võiks disain olla mõlemat, ühelt poolt püüdes näha mingeid ühiskondlikke protsesse ette ning ennetada võimalikke probleeme, teisalt tuleks paratamatult erinevatele nähtustele reageerida. Mulle näib, et nii ennetamise kui ka reageerimise puhul on küsimus aga selles, mis on algimpulsiks. Mis on see põhjus, miks üldse reageerida või ennetada? Kas selle kaudu on võimalik näiteks turutingimustes saavutada mingi eelis ning see paneb innovaatiliselt mõtlema või käivitab disainerit sotsiaalne närv ja vastutustunne mingite ühiskondlike protsesside ees? Mitmel juhul on need ka üsna suure määrani läbi põimunud: näilise sotsiaalse vastutustunde taga laiutab hoopis kapitalistlik turuloogika.

Eda, tegutsed Kumus programmijuht-kuraatorina just nõukogude aja uurimissuunal. Millised on Kumu lähituleviku plaanid selles valdkonnas jätkamiseks?

Tuulberg: COVIDi kontekst siiski veel mõjutab seda palju ning väga pikalt ette hetkel plaane teha paraku ei saa, kuid markeerin ära lähiaastate põhilised suunad ja projektid. Kindlasti on jätkuv huvi nii Baltimaade kui ka Ida-Euroopa naiskunstnike loomingu suhtes; selle raames on hetkel käsil mahukas näituseprojekt koos Maria Arusoo ja Eha Komissaroviga, mis püüab pakkuda Eesti Nõukogude perioodi naisgraafikute loomingule ühe võimaliku kaasaegse käsitluse. Samuti on lähiaastatel plaanis naiskunstnike projekt, mis asetab dialoogi Baltimaade kolme autori hilisnõukogude perioodi loomingu.

Lisaks sellele on üheks jätkuvaks märksõnaks uued meediumid ja materjalid kunstnikupositsioonide kujundajatena, ehk näitused, mille raames tulevad esile n-ö piiripealsemad või perifeersemad nähtused ning mille kaudu saab esitada erinevaid visuaalkultuurilisi kihistusi.

Selle kõige taustal on vaikselt formeerumas idee, mille mulle pärandas Kumu nõukogude perioodi eelmine kuraator Anu Allas. Nimelt soovime veidi enam suunata fookust Baltimaade regionaalsele eripärale ja suhtlusvõrgustikele, mis võimaldaks pakkuda nõukaperioodi kunstile uusi kontekste ja identifitseerimisviise. Koostööl Baltimaade vahel on oma ajalugu, ehk õnnestub seda edaspidi näituste raames silmas pidada ja teoreetilisemalt mõtestada ning teema üle reflekteerida. See tähendab, et programmi koostades peame muuhulgas taustal silmas küsimust, millise intensiivsusega nn Balti fookus on või võiks olla näituseprojektides kohal. Kumu suurde saali on 2022. aasta kevadesse planeeritud mastaapne näituse- ja uurimisprojekt koostöös Zimmerli muuseumiga, mille Eesti-poolseteks vedajateks on Anu Allas ja Liisa Kaljula ning mis keskendub 1960.–1980. aastate kontseptuaalsele kunstile ning loob dialoogi kahe regiooni, Moskva ja Baltikumi vahel.

Lisaks on järgmisel aastal plaanis Anders Härmi kuraatoriprojekt Lembit Sarapuu loomingust ning 2022. aasta sügisesse kureerin Maris ja Irina Vitolsi kogu näituse. See aja- ja regiooniülene projekt on planeeritud Kumu 5. korrusele ning kaasab materjali, mis moel või teisel on nõukogude pärandi ja ajalooga dialoogis.

Eesti Kunstimuuseumisse on koondunud silmapaistev hulk nõukogude perioodi uurijaid, seega on kindlasti ka edaspidi plaanis kaasata kompetentsi muuseumi enda seest ja võimaldada erinevaid individuaalseid uurimusi näituseformaadis läbi töötada.

Ja lõpetuseks – kui saaksite üksikule saarele kaasa võtta ühe näituse – ükskõik, kas enda või kellegi teise tehtud, tegeliku või kujuteldava –, siis mis näitus see oleks?

Tuulberg: Siinkohal võiks uneleda, et võtaks näituse, mis toidaks, kataks ja kaitseks, mõne sellise kindlasti suudaks välja mõelda, kuid olgem ausad, kunstiga pole üksikul saarel midagi peale hakata. Küll aga prooviksin enne saarele sattumist veel viimase asjana maksimaalselt palju näitusi näha, sest see kogemus, mida näitused pakuvad, annab alati (ka kesisema puhul) kas mingi uue seose, nihke, rahu, teadmise, rõõmu, suhte või kogemuse. Kogu selle pagasiga on saarel lõpuks kui mitte kergem, siis vähemasti huvitavam ellu jääda.

Vicente: Kuna see on fantaasiavaldkonna küsimus, siis ma võtaksin kaasa mõne suure muuseumi tervenisti: Moma, Louvre’i või Victoria ja Alberti muuseumi – nendega kipub see häda olema, et kunagi ei ole piisavalt aega, et neid rahulikult läbi käia. Üksikul saarel võiks ehk rahulikult nende kogudesse süüvida!