„Piiride poliitika“ Riiklikus Tretjakovi Galeriis

21. novembril avati Eesti Kunstimuuseumi ja Riikliku Tretjakovi Galerii koostöös valminud näitus „Piiride poeetika. Eesti kunst 1918–2018“, mis on pärast Eesti taasiseseisvumist suurim Eesti kunsti ülevaatenäitus Venemaal. Näituse tagamaid avab koordinaator Karin Pastak.

Näituse kuraator Eha Komissarov. Foto: Helen Melesk

Näituse kuraator Eha Komissarov. Foto: Helen Melesk

Eellugu
Nagu rahvusvaheliste näituste puhul ikka, hõlmas ka „Piiride poeetika“ ettevalmistamine mitmete asutuste ja isikute tihedat ning pikaaegset suhtlust. Nii oli ka selle projekti puhul suureks abiks Eesti kultuuriatažee Moskvas, Dimitri Mironov, kelle aktiivne tegutsemine sellise võimaluse üleüldse lõi. Koostööd võib lugeda õnnestunuks, EV100 programmi kunstinäituse kaasamine Tretjakovi programmi on kahtlemata mitmetähenduslik otsus. Muuhulgas on tegu suurima Eesti kunsti näitusega taasiseseisvumise järgsel Venemaal.

Ka logistilises plaanis on tegu märkimisväärse ettevõtmisega, sest näitusel on mitmeid äärmiselt õrnu objekte (Anu Põdra skulptuurid, nende seas „Enne etteastet“ (1981), mis tuli näitusele otse restaureerimiselt) kui ka keerulisi installatiivseid teoseid, näiteks Eestit 2011. aastal Veneetsia biennaalil esindanud Denes Farkase „Evident in Advance“ (2011) raamatukogu, mis rekonstrueeriti täielikult Tretjakovi näituse jaoks.

Näituse avamine, esiplaanil Anu Põdra teosed. Foto: Helen Melesk

Näituse avamine, esiplaanil Anu Põdra teosed. Foto: Helen Melesk

Esiplaanil Denes Farkase „Evidence in Advance“ (2011), tagaplaanil Richard Uutmaa „Eesti põhjarannik“ (1947). Foto: Helen Melesk

Esiplaanil Denes Farkase „Evidence in Advance“ (2011), tagaplaanil Richard Uutmaa „Eesti põhjarannik“ (1947). Foto: Helen Melesk

Riikliku Tretjakovi Galerii näol on tegu ühe suurima Venemaa kunstimuuseumiga, mis koosneb sarnaselt Eesti Kunstimuuseumile mitmest filiaalist. Kui üldiselt peavad moskvalased Tretjakovist rääkides silmas ajaloolist muuseumihoonet, mis eksponeerib Vene kunsti alates 13. sajandist, siis meie näitus leiab aset spetsiaalselt 20. sajandi kunsti eksponeerimiseks rajatud Uues Tretjakovis. 1964.aasta projekti järgi alles 1983 valminud brutalistlik hiigelhoone esitab näituse tegemisele mitmeid piiranguid ning väljakutseid. Uut Tretjakovi pole kordagi remonditud, kuid loodetavasti saavad peagi lisaks näitusesaalidele ka kogude ning töötajate ruumid legendaarse Rem Koolhaasi renoveerimisprojekti abil kaasajastatud.

Uus-Tretjakov. Foto: Helen Melesk

Uus-Tretjakov. Foto: Helen Melesk

Näituse kujunduse autor Anna Škodenko tegi aga asjaoludest hoolimata näitusele äärmiselt omapärase lahenduse, mis opereerib Tretjakovist ning Eestist pärit teoste dialoogis. Mitmes teemas on teosed paigutatud lahku: mustadel puitkonstruktsioonidel ripuvad Eesti kogude tööd, saaliseintel aga Tretjakovi kogude tööd. Õhuline ruum võimaldab piiluda kaugemale ning annab võimaluse tekkida lisatähendustel.

Näituse vaade. Foto: Helen Melesk

Näituse vaade. Foto: Helen Melesk

Dialoog ja dialoogide rohkus on ühed märksõnad, mille abil võiks vaadata nii näitust kui selle loodavaid sümboolseid tähendusi. Näitust aitavad avada ka mõisted piir, koht, tõlkeprotsess, kunstiuuendus jpt. „Piiride poeetika“ on jagatud viieks teemaks:

– Klassika

– Meremaal, regiooni tunnussümbol

– Siin ja mujal: kultuuriruum ja enesemääratluse erinevad viisid

– Õpetaja ja õpilane: Elmar Kits ja Ülo Sooster

– Naiskunstnikud: Malle Leis, Anu Põder, Ene-Liis Semper, Marge Monko

Valitud teosed näituselt

Anu Põder. Neli käekotti. 1950.–1970.aastad. Dateerimata, ready-made, lõikamine. Eesti Kunstimuuseum

Anu Põder. Neli käekotti. 1950.–1970.aastad. Dateerimata, ready-made, lõikamine. Eesti Kunstimuuseum. Foto: Stanislav Stepaško

Näituse ühes jõulisemas, naiskunstnike teemas eksponeeritud neljale kunstnahast käekotile on katkilõikamise ja sisu paljastamise kaudu antud uued tähendused. Selline dekonstruktiivne lähenemine viib mõtted nii naistele omistatavate igapäevaesemete tähenduseni kui moetööstuse vajaduse tekitamise kriitikani. Samas võib neid vaadata etüüdina nõukogude igapäevaelust.

Felix Randeli „Pühapäev“ (1924) ja Paul Sontagi „Cravingbirds I“ (2010). Foto: Helen Melesk

Felix Randeli „Pühapäev“ (1924) ja Paul Sontagi „Cravingbirds I“ (2010). Foto: Helen Melesk

Uue põlvkonna hüperrealist Paul Sontag on suhteliselt vähetuntud nimi. Varalahkunud kunstniku loomingus on tavapärasemaid natüürmorte ning portreesid, ent mitmel korral on Sontag jõudnud fantaasiastseenideni, milles avaldub talle omane ühiskonnakriitiline, ent omal moel introvertne pilk. Meie näitusele valitud teos ei esinda küll niivõrd sotsiaalkriitilisust, ent tekitab huvi intrigeeriva kompositsiooni tõttu. Teos balansseerib erinevate aegade vahel: stseenis on viiteid keskaegsele teatrile, valgustus ja taust kasutavad barokist tuntud võtteid, teema on samas ülekantav tänapäeva.