Naiskunstnikud, feminism ja solidaarsem ühiskond

17.–18. novembril toimus Taanis Louisiana Moodsa Kunsti Muuseumis konverents „Fast Forward! Women in European Art, 1970-Present“ („Kiiresti edasi. Naised Euroopa kunstis, 1970–tänini“), mis oli pühendatud naiskunstnikele ja feministlikule kunsti(ajaloo)le. Konverents korraldati Louisianas avatud Pia Arke (1958–2007) retrospektiivnäituse raames ja Kopenhaageni Ülikooli, Louisiana Moodsa Kunsti Muuseumi ning Euroopa Sõjajärgse ja Kaasaegse Kunsti Foorumi koostöös. Põhiline fookus oli Põhjamaadel ja sealt pärit kunstnikel, kuid konverentsil tõstatatud teemad on aktuaalsed ka siinse regiooni kunstiga tegelemisel. Ettekanded pakkusid võimalust mõelda naiskunstnike uurimise ja naiste pärandile fokuseeritud näitusepraktikate teoreetilisele probleemistikule eri perspektiividest. Konverentsil osales Kumu kunstimuuseumi kuraator Eda Tuulberg nii enda doktoritöö kui ka Kumu 2023. aasta näituseprojekti raames, mis tegeleb nõukogude perioodi naisgraafikute loominguga ning mida valmistatakse ette koos Eha Komissarovi ja Maria Arusooga.

Kopenhaageni Ülikooli kunsti- ja kultuuriuuringute osakonna professorit Kerry Greavesi motiveeris konverentsi korraldama soov uurida, mis võiks olla alternatiiviks feminismi nn lainetepõhisele lähenemisele. Kas ja milliseid uusi mõtlemisviise leidub ning tuleks muutuvas ühiskonnas leiutada, et feminism oleks kaasajas jätkuvalt relevantne ja suudaks tekitada nihkeid patriarhaalses ideoloogias, mis ühiskondlikke protsesse paraku ikka veel suunab ja määrab? Konverentsil püstitati küsimus: milliseid võimalusi pakub feministlik kunsti(ajaloo)käsitlus ja uurimismeetod, avamaks ruumi eri häältele ja identiteetidele? Kõlama jäi idee, et sooproblemaatika puhul tuleb arvesse võtta ka rahvuse, rassi- ja klassiküsimusi. Muu hulgas tõi üks peaesinejaid Amelia Jones mitme kunstniku (Jakob Lena Knebl, Ashley Hans Scheirl, Jerome Caja, Zachary Drucker, Manuel Vason) näitel esile, et mees-naine binaarsuse kõrval eksisteerib palju soolise identifikatsiooni viise, nagu eksisteerib ka erinevaid seksuaalseid identiteete. Jones ei loobu feminismi solidaarsus- ja võrdsusprintsiibist, vaid tõstatab küsimuse, kas binaarne soomudel ja naistest-kunstis-lähenemine ei piira omakorda meie mõtlemist ja tajuvälja. Ta rõhutab, et vajame komplekssemat ja radikaalsemat käsitlust „naisest“, sest nii „mees“ kui ka „naine“ on eelkõige poliitilised kategooriad.

Eelmainitud teemad läbistasid üritust eri viisidel, konverentsi põhipaatost toetas ka formaat: ettekanded varieerusid akadeemilistest esitlustest performatiivsete etteasteteni ning kunstnike ja uurijate vaheliste diskussioonideni. Kahte päeva mahtus kuus katusteemat ning iga sessiooni järel toimunud paneelides tekkisid viljakad arutelud. Alljärgnevalt toome välja mõningad teemad ja probleemipüstitused.

Esimeses teemaplokis „Feminismi ajaloolised alustalad Taanis“ andis Taani Rahvusgalerii kuraator Birgitte Anderberg ülevaate naiskunstnike loomingu uurimise, kogumise, kureerimise ja näitamise strateegiatest muuseumis. Ta tõi esile, et muuseumi arhiivi ja kogude täiendus on olnud äärmiselt oluline, sest paljud 1970. aastate feministlikud kunstnikud pole olnud kaardistatud. Samas tekitab ebakõla küsimus, kuidas tegelda aktivistlike kunstnike pärandiga, kui neid omal ajal ei huvitanud muuseumisse jõudmine? Mitmed feministlikud kunstnikud olid seisukohal, et niipea kui jõutakse institutsiooni, muutub aktivistlik tegevus „lihtsalt kunstiks“ ning kaotab oma teravuse ja ühiskondliku tähtsuse. Lisaks on sellise materjali kogumisel nüüdisajal ka muid probleeme – modernistlikule kaanonile ja kunsti tegemise viisidele vastanduv naisautorite looming ja selle olulisus pole oste rahastavate konservatiivsemate fondide esindajate silmis kuigi kergesti seeditav ja arusaadav. Muuseumi üks roll saab seega olla nii feministliku kunsti genealoogia loomine kui ka uute narratiivide esitlemine ja edastamine võimalikult laiale publikule.

Samas osas oli vaimustav Ursula Reuter Christianseni filmi „The Executioner“ (1975/2016) linastus ja sellele järgnenud diskussioon kunstnikuga. Autor rõhutas, et film püüdis poeetiliselt väljendada tema ja sookaaslaste kogemust naisena 1970. aastatel. Christiansen toonitas, et „mees inimese kui niisugusena ei pruugi olla halb, kuid mehed on olnud sellisel positsioonil ja säärastes rollides, et naisi hävitada“. Tema sõnul vajamegi seetõttu struktuurseid muutusi, mitte seda, et naised sooviksid olla mehed ja kohanduksid meeste loodud maailmakorraldusega. Ent sugugi mitte kõik naised pole Christianseni seisukohta jaganud. 1970. aastate keskpaigas toimunud Berliini filmifestivali linastusel vilistasid naised teose välja, muu hulgas kõlasid agressiivsed hüüded: „Mis enesehaletsuslik jama see veel on?!“

Teises teemaplokis „Pia Arke ja Põhjamaade kolonialism“ jagas kollektiivi Kuratorisk Aktion kuraator Tone Olaf Nielsen suurema tähelepanuta jäänud kunstniku Pia Arke pärandi avastamise ja esimese avaliku esitlemise kogemust aastal 2010. Arke oli üks esimesi Taani postkoloniaalse kontekstiga tegelevaid autoreid ning Nielsen rõhutas, et toona polnud ühiskond Taani vägivaldse koloniaalajaloo küsimust veel käsitlenud. Seega on Arke pärand, mille kaudu avaneb Taani ja Gröönimaa problemaatiline koloniaalsuhe, alles nüüd leidnud n-ö viljaka pinnase. Nii on kunstniku looming teatud mõttes olnud sellesama koloniaalmineviku ohver, millele tema teosed osutavad.

Kolmandas osas „Uued, muutuvad ajalood“ võeti vaatluse alla kunstnike arhiivid ja nendega töötamise kogemused. Zsofi Valyi-Nagy tõstatas ungari päritolu kunstniku Vera Molnári (1924) 1970.–1980. aastate arvutieksperimentidel põhineva loomingu näitel olulisi enesekriitilisi küsimusi: mida teha kui kunstniku ja uurija ideoloogiad ei haaku? Kas autor, kes ei soovi end feminismiga siduda, saab luua feministlikku kunsti? Milliseid probleeme kätkeb endas suuline ajalugu ning kuidas eristada „ajaloolist tõde“ ja kunstniku hilisemat enesemütologiseerimist? Kas see, et soovime kunstniku loomingule pakkuda uusi tõlgendusi, mis võivad erineda sellest, kuidas autor end ise soovib kaasajas presenteerida, ei tähenda mitte kunstniku enesejõustamise õõnestamist? Mitme ettekande kontekstis tuli esile, et iga juhtum ongi erinev ning eelkõige peab uurija olema nii kunstniku, teoste kui ka konteksti suhtes eetiline. Peab kuulama autorit ja arvestada sellega, mida autor räägib, ning samas tuleb leida oma tõlgendustele kontekstitundlik põhjendus. Hilisemates sessioonides tuldi selle teema juurde ringiga tagasi ning kõlas seisukoht, et samamoodi nagu teos, on ka autor n-ö ajaline. Ajaline on ka uurija, kes peaks enda positsiooni selgelt sõnastama, et tema välja pakutud narratiivide konstrueeritust oleks võimalik selgelt näha ja tajuda. Uurija pole kunagi nähtamatu neutraalne hääl, vaid uuritava materjaliga aktiivses ja loovas dialoogis.

Neljas teemaplokk „Migratsioon, poliitikad ja aktivism“ vaatles suuri ja kompleksseid probleeme. Kokkuvõtvalt sisendasid neli ettekannet usku, et feministlik kunst saab oma vahenditega neil teemadel jõuliselt kaasa rääkida, avatusele ja mõistmisele suunatud diskussioone ja dialooge tekitada. Anne Ring Petersen tõi ühe näitena Kopenhaageni avaliku ruumi projekti „I am Queen Mary“ (2018), mille eestvedajad on La Vaughn Belle ja Jeannette Ehlers. Seoses projektiga püstitati linna esimene memoriaal, mis kõnetab väga nähtavalt Taani kolonialismi ja transatlantilise orjakaubanduse ajalugu, tehes seda lisaks füüsilisele kohalolule ka põhjaliku publikuprogrammi vahendusel: teemad on toodud avalikku diskursusesse, luues uue platvormi kriitilisteks mõttevahetusteks.

Lisaks räägiti juhtumist, mille puhul kunstnike kollektiiv Anonymous Visual Artists teisaldas 2020. aastal Kopenhaagenis asuva Taani Kuningliku Kaunite Kunstide Akadeemia fuajeest õppeasutuse looja Frederik V kipskoopiast büsti. Rühmitus uputas selle kanalisse, pöörates aktsiooniga tähelepanu kunstiakadeemia ja koloniaalajaloo seotusele, selle jätkuva mõjuga kaasajale (video on leitav siit). Aktsioon tõi rühmitusele kaasa parempoolsete agressiivsed rünnakud ja avalikud süüdistused. Nendele ettekannetele järgnenud diskussioonist jäi kõlama, et sääraste feministlike kunstiprojektide puhul on eriti tähtis pöörata tähelepanu ajalooliste protsesside seosele kaasajaga. Samuti kerkis esile feministlike kunstiteoste materjali ja kunstiliste strateegiate problemaatika. Kuidas feministliku kunstnikuna avada vägivallakogemust, millest on vaikitud, ning astuda selle kaudu vägivallavormidele vastu, samas ise seeläbi vägivalda taastootmata?

Veenva põhjenduse, miks feminism on relevantne ning miks niisugused mõtete ja kogemuste vahetused on jätkuvalt olulised, andis avapäeva teine peaesineja Maura Reilly. Tema raamat „Curatorial Activism: Towards an Ethics of Curating“ (2018) on kohustuslikuks lugemiseks igale kuraatorile, kes on pühendunud (nais)kunstnike pärandi aktualiseerimisele feministlikust perspektiivist.

Reilly ettekanne joonistas väga jõuliselt välja, et kuigi kultuurilist mitmekesisust näeb üha rohkem, siis kunstiinstitutsioonid on soolises mõttes jätkuvalt tasakaalust väljas. Reilly oli palunud suurematel Põhjamaade muuseumidel koostada statistika, mis annaks ülevaate, kui palju on naiskunstnikud viimase kümne aasta lõikes olnud näitustel esindatud ning kui palju naiskunstnike teoseid on jõudnud muuseumide kogudesse. Olenemata sellest, et nii Louisiana Muuseum, Taani Rahvusgalerii kui ka Rootsi Rahvusmuuseum on viimase kümnendi jooksul eesmärgistatult naiste pärandiga tegelenud, seda kogunud ja näidanud, on statistika, mis puudutab naiskunsti osakaalu ja nähtavust muuseumide püsi- ja vahetatavatel näitustel, siiski küllaltki nukker. Keskmiselt näeb naiskunstnike teoseid näitustel 18% juhtudest.

Reilly arvates on jätkuvalt adekvaatne koostada näitusi, kus eksponeeritakse üksnes naiskunstnike teoseid. Ta pakub välja, et niikaua kui meie ühiskonnad on sedavõrd essentsialistlikud, peame kasutama neidsamu tööriistu, et binaarset mudelit ning mõttemustreid lammutada, struktuure seestpoolt õõnestada ja muuta.

Konverentsilt ei puudunud ka (enese)kriitiline tasand. Ehkki korraldajad olid esinejate ja teemade osas püüdnud luua mitmekülgset vaadet, kõlas saalist teravat kriitikat konverentsi võõrustanud Louisiana Muuseumi kui institutsiooni suunas, samuti põhjendatud ja kriipivalt ausaid väljaütlemisi, mis tuletasid meelde, et Taani edulugu põhineb kolonialismil. Nagu Oslo Ülikoolis lähiajal doktoritööd kaitsev Liisa-Rávná Finborg ettekandes „The Silencing of Sámi Women and their Objects of Knowledge“ saami kultuuri näitel välja tõi, võib ka kunsti mõiste, niisugusena nagu see Läänes on kujunenud, olla koloniaalne, väljaarvav ja marginaliseeriv.

Boonuseks konverentsile ja Pia Arke retrospektiivile oli Louisianas hetkel avatud Mika Rottenbergi (1976) soolonäitus, mis lisas akadeemilise ürituse diskussioonidele ja atmosfäärile afektiivse, autorile omase humoristliku ja samas kriitilise käsitluse naisekehast globaalse kapitalismi kontekstis. Näitusel sai mitu ülalmainitud probleemiasetust kogemuslikult ja jõuliselt kokku, kinnitades, et kunstil on endistviisi potentsiaali meie tajumaailma avardamiseks – muuta inimest seeläbi avatumaks, teadlikumaks ja empaatilisemaks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kriitilisel muuseumil, mis ei eksisteeri vaid olemasoleva säilitamiseks, näitamiseks ja reprodutseerimiseks, vaid tegeleb oma kogude ja ühiskondliku positsiooni pideva (ümber)mõtestamisega, on eri häältele ja identiteetidele platvormi loomisel üsna suur sümboolne kapital ning ka vastutus.