Nädala teos: Leonhard Lapin. Rahva Hääl

1978. aastal toimub Leonhard Lapini loomingus murrang, millega lõpeb esimene avangardne periood ning algab üleminek postmodernistlikku ajajärku. Just sellesse üleminekuaega jääb suurejooneline, paralleelselt nii klassikalises õlimaali meediumis kui ka tiražeeritavas akvatintatehnikas loodud sari „Märgid“ (1977–1982). Ka Eesti Kunstimuuseumi kogudes asuv maal „Rahva Hääl“ on osa sellest sarjast. Võrreldes varaste guaši- ja kollaažitehnikas sarjadega, milles nõukogude reaalsusest pärit visuaalseid märke kasutatakse veel reaaleluliste viidetena, on Lapini maalisarjas „Märgid“ kunstilise üldistuse aste juba tunduvalt suurem ja märgi tähendus selgelt semiootilisem. Sellised märgid on näiteks Nõukogude Eesti parteilise päevalehe Rahva Hääl päis oma aastakümneid muutumatu ja alati äratuntava kirjatüübiga, Nõukogude Eesti punane, valkjassiniste lainetega riigilipp, Karl Marxi lühikese habemega profiilsiluett või kõigi nõukogude filmide lõpus ilmunud kiri „КОНЕЦ“. Ometi ei anna kunstnik neid ideoloogilisi märke enam edasi popkunstniku erapooletu pilguga, vaid Ida-Euroopa mängulise kontseptualisti väljakutsuvate žestidena, mille puhul nõukogude märkide tavapäraseid tähendusi kutsutakse üles kasutamise käigus muutma.