Nädala teos: Kristin Kalamees. Igavene tuli

Kalamees_Igavene_tuli_Still_karin_monumendiga

Kalamees_Igavene_tuli_Still_tammsaarega

Kristin Kalamees. Igavene tuli. 2002. Video. Eesti Kunstimuuseum

Kristin Kalamees. Igavene tuli. 2002. Video. Eesti Kunstimuuseum

Kristin Kalamees on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafika eriala ja interdistsiplinaarsete kunstide magistriõppe. Aastatel 2003–2007 oli ta performance-kunstnikuna rühmituse Pink Punk liige. Kalamees on õppinud ka Tallinna Ülikooli avatud õppes filmi ja videot, ning on mitmete 2000. aastatel valminud lühifilmide autor.

„Igavene tuli” (2002) on Kalamehe esimesi läbimurdefilme, kus autor avastab, et ta hakkab tajuma pronkssõduri mehelikku energiat ja muutub sellest sõltuvaks. Film dokumenteerib tütarlapse platoonilist armastust pronkssõduri vastu, mis on piisavalt jabur süžee, et äratada tähelepanu. Punkkogemustega autori lugu kobab ringi noore neiu tunneterägastikus, kus ei leidu kohta poliitikale , ent see-eest kõnelevad mäslevad hormoonid ja vohavad lembefantaasiad.

„Igavene tuli“ valmis, kui pronkssõdur oli oma algselt kohalt teisaldamata, ja kampaania, mis nõudis tema kõrvaldamist, alles puhkemata. Veel võis teemat käsitleda läbi huumoriprisma, näiteks kasutada mehelikku pronkssõdurit ideaalina, keda ei anna võrrelda tavameestega, keda autoril on õnnestunud tunda ja keda suurem osa naisi ühtaegu ihaldab ja põlgab. Kalamehe absurdilikult kulgev jutustus mõjub hilisemate sündmuste taustal malbe ja liigutavana, siiski ei jäta autor oma videote saatetekstis märkimata loo poliitilisi juuri: „Film saab oma idee nõukogulikust kasvatusest, kus nõukogude vaimus üles kasvatatud tütarlaps õpetatakse lugu pidama kangelastest, kelle meeldetuletusi pronksskulptuuridena oli täis kogu meie linn“.