Nädala teos: Kaljo Põllu. Iive, iive

Kaljo Põllu. Iive, iive. 1967. Assamblaaž. Eesti Kunstimuuseum

Kaljo Põllu. Iive, iive. 1967. Assamblaaž. Eesti Kunstimuuseum

Kaljo Põllu oli üks esimesi Eesti kunstnikke, kes haaras kinni popkunsti loodud võimalusest luua sildu kiiresti muutuva ühiskonna, selle argipäeva ja kunsti vahele. Eriti tundis ta selleks vajadust 1960. aastate Tartu konservatiivses kunstikeskkonnas. Selleks kasutas ta Tartu Ülikooli kunstikabineti võimalusi tutvustada noortele kaasaegseid suundumusi kunstis ning andis ka ise kunstnikuna eeskuju. Põllu poplooming polnud ühetaoline, ta rakendas erinevaid tehnikaid, aga ka lähenemisviise – kõrvuti graafikaga, kus kasutas valmiskujundeid ja seeriaprintsiipi, valmistas ta mahulisi konstruktsioone, mida nimetas esem’iteks ning milles kasutas poest ostetud laiatarbekaupa. Need esem’id erinevad angloameerika popkunsti kaubahulluse fetišeerimisest/kritiseerimisest, nende roll oli olla kohalikus kontekstis tõsine läbimurdekatse senisest esteetilisest koodist. Esem’ites on koos irooniat, mängulisust ja tõsiseltvõetavust. Tähelepanuväärne on valmisesemete valik, mis pole just suur. Meie kaubandusvõrgu suutmatus tekitada läänemaalilmale ligilähedastki pinda masstarbimise ja kultuuritarbimise vaheliste seoste loomiseks ei andnudki võimalust angloameerikalikuks probleemitsemiseks. Põllu tööd polnud siiski kunagi ühemõttelised, temal olid omad mängud vaatajaga. Nii toob „Iive, iive“ kokku ühelt poolt lihtsa viite väljasurevuskalduvusega rahvastikule, teisalt tugevad popivärvid, energeetika ja tädisoengutega plasttited, milles on midagi ebameeldivalt mehaanilist.