Kaja Kärner (1920–1998) on teostanud nõukogude perioodi Eesti kunsti ühed meeldejäävamad olmemaalid. Ehkki mõõtudelt väike ja materjalidelt tagasihoidlik, pakub selle Tartu kunstniku 1960. aastate valdavalt põrandaalune looming väärtuslikke sissevaateid toonasesse argiellu. Nõukogude piirivalve Eesti saartel raudset eesriiet valvamas, punaste lippudega palistatud Tartu maraton, defitsiidiaegne peielaud või nõukogude avalikud saunad – Kunstnike Liidu liikmepiletist ilma jäänud ning Tartu Kaubastus päevatööd tegeval kunstnikul tuli loominguks kasutada koduseid tingimusi, käepäraseid materjale ja iseenda elu. Pallase lõpetanud maalijana riskib Kaja Kärner teoses „Saunas” (1961) kõrvutada roosasid ja kollaseid ning teha keelatud vihjeid suplejate motiivile prantsuse kunstis, mis oma peene vormikultuuriga oli Kärneri ja tema Tartu sõpruskonna vaimseks kodumaaks. Arvukates avalikes saunades ja sööklates kehastus aga nõukogude tagurpidi ruumipoliitika, milles privaatsest sai avalik ning avalikust privaatne: kui pesemine ja söömine kuulusid nõukogudemaa avalikku ruumi, siis ühiskondlike probleemide üle arutlev avalikkus pidi tõmbuma sõprade ja perede privaatsesse ringi.
Kumu blogi 