Nädala teos: Kaarel Kurismaa. Helisid tilkuv seadeldis

Kaarel Kurismaa. Helisid tilkuv seadeldis. 1975. Heliinstallatsioon. Eesti Kunstimuuseum

Kaarel Kurismaa. Helisid tilkuv seadeldis. 1975. Heliinstallatsioon. Eesti Kunstimuuseum

Kaarel Kurismaa on Eesti kunstimaastikul erakordselt mitmepalgeline loovisiksus. Tema loomingu väljundites põimuvad eri kombinatsioonides heli, muusika, skulptuur, maalikunst, kirjandus, lavakunst, monumentaalkunst, disain. Eesti kunstilukku on Kurismaa läinud aga eelkõige kineetilisele kunstile alusepanija ning selle järjepidevuse ainsa hoidjana.

Kergelt paroodiliseks nõukogude aja võimu kehtestavate vahendite suhtes võib pidada Kurismaa tuntuimat teost „Helisid tilkuv seadeldis“ (1975). See on kokku pandud leidobjektidest ja mööbliosadest nagu paljud teisedki teosed. Algne inspiratsiooniallikas oli jaapani elektroonilise kunsti ühe pioneeri Isao Tomita heliplaat, millel ta sünteesis loodushelisid elektroonilistega. Lõpuks kujunes aga välja tilkumist matkiv heli – olemasoleva tehnikaga polnud võimalik muud saavutada. Ruuporite kooslusena mõjuv objekt parodiseerib nõukogude ajal avalikes ruumides asunud megafone – tollane ametlik helimaastik, mida on oma töödes ära kasutanud paljud idabloki kunstnikud. Kurismaa õõnestab propaganda töövahendi tähendust, röövib sellest algse funktsiooni ning pöörab asja naljaks – ta kasutab huumorit selleks, et devalideerida kehtiva võimu käepikendust. Ruuporid on pealetükkivad, kuid nad ei suuda produtseerida muud heli kui tagasihoidlik tilkumine ja vaikne helipala. Kurismaa keerab vinti veelgi peale ja muudab elutud ruuporid inimlikuks, lisades neile veetilga- või pisarakujulised tilgad. Teine tõlgendus võib antud teose puhul olla aga heli kui sellise materialiseerimine ja helivahendite-muusikariistade personifikatsioon.