Meditsiini ja kolonialismi suhted: intervjuu Aro Velmetiga

Näituse „Vallutaja pilk. Lisa Reihana „In Pursuit of Venus““ publikuprogramm jätkub 19. detsembril loenguga „Vaktsiiniohutus ja kolonialism: Võitlus tuberkuloosi vastu Prantsusmaal ja Indo-Hiinas“. Loengu peab Aro Velmet, kelle raamat „Pasteur’s Empire: Politics and bacteriology in France and its colonies, 1890–1940“ („Pasteuri impeerium: Poliitika ja bakterioloogia Prantsusmaal ja kolooniates, 1890 – 1940“) ilmub 2020. aasta alguses Oxfordi ülikooli kirjastuse alt. Aro Velmetit küsitles Linda Kaljundi.

Kaader Lisa Reihana videost "In Pursuit of Venus (infected)"

Lisa Reihana. In Pursuit of Venus (infected). Kaader videost. 2015–2017. Autori omand

Lisa Reihana on rõhutanud, et kuigi tema video „In Pursuit of Venus“ tegeleb ajaloolise pildimaterjaliga, siis huvitab teda ennekõike kolonialistlike kuvandite ja stereotüüpide mõju tänases päevas. Oled ise kirjutanud koloniaalse meditsiini mõjust teadusele ja tervisepoliitikale ning näidanud, kuidas kolooniates viis puhtalt meditsiiniliste lahenduste kasutamine selleni, et tegemata jäeti olulised ümberkorraldused ühiskonnas. Millised on koloniaalse meditsiini olulisemad järelmõjud – ehk teisisõnu, miks peaks selle ajalugu inimestele jätkuvalt korda minema?

Koloniaalse meditsiini ajalugu ei saa eristada meditsiini kui sellise ajaloost. Paljud medikamendid, milleta me oma elu ette ei kujuta – näiteks tuberkuloosivaktsiin BCG – võlgnevad oma edu koloniaalmaadele. Seal oli võimalik viia läbi inimkatseid, kontrollgrupiga uuringuid ja koguda andmeid viisil, mis Euroopas oleks tekitanud (õigemini, tekitaski) skandaali ja tõstatanud küsimusi privaatsuse riive, informeeritud nõusoleku ja muu taolise kohta. Kui 1929. aastal suri ligi sada BCGd saanud vastsündinut Lübeckis tuberkuloosi, siis sattus vaktsiin Euroopa riikides mõneks ajaks põlu alla. Samal ajal aga laiendasid vaktsiinitootjad BCG kasutamist koloniaalmaades just selleks, et veenda Euroopa kriitikuid, et tegemist on ohutu vaktsiiniga. Mida Lääne-Aafrika või Indo-Hiina lapsevanemad sellisest eetilisest kalkulatsioonist arvasid, see ei huvitanud eriti kedagi – neile müüdi seda vaktsiini „kui tõendatult efektiivset”. Olgu öeldud, et BCG on ohutu vaktsiin ja 1929. katastroofi põhjustas konkreetses laboris juhtunud tootmisviga, aga see selgus alles pärast pikka kohtuvaidlust ja rahvusvahelist teaduslikku arutelu. Me võiksime mõelda, kuidas suhtuksime, kui näiteks VTAlt ettekirjutuse saanud MV Wool oleks vastuseks saatnud kogu oma tootepartii Saaremaale ja paisanud seal turule, unustades mainida, et mandril kaalutakse üldse tehase sulgemist. Kas meie, kes meil kõigil on õlal BCG-arm, oleme midagi võlgu nendele inimestele, kes 20. sajandil alguses täpselt sellisesse olukorda pandi?

Teisalt kujundavad koloniaalse meditsiini tõekspidamised arenguriikide elukvaliteeti tänapäevani. Koloniaalriikide tervisesüsteeme 20. sajandi esimesel poolel välja töötanud eksperdid uskusid, et kuna Aafrika ja Kagu-Aasia rahvad on primitiivsed, ebahügieenilised ja õppimisvõimetud, siis ei ole neis ühiskondades mõtet investeerida rahvatervisesse, esmatasandi arstiabisse, kvaliteetsesse taristusse (reoveetorustikesse, jäätmekäitlusesse jne). Selle asemel loodeti segregatsioonile – et katku või mõnda muusse nakkushaigusesse nakatunud saab lihtsalt jõuga teistest isoleerida – ning vaktsineerimisele, mida nähti odava ja efektiivse lahendusena, kuna vaktsineerimisi said läbi viia ka võrdlemisi väikese väljaõppega sõdurid ning see nõudis põlisrahvastelt vähem koostööd. Tegelikkuses oli vaktsiinid hea vabandus, miks vältida kalleid investeeringuid taristusse, mis – nagu me tagantjärele teame – on osutunud ülioluliseks rahvatervise parandamisel.

See koloniaalajastul sündinud ebavõrdsus ei ole tänapäeval kuskile kadunud, sest et Aafrika riikide tervisesüsteemid kannatavad praegu kõige rohkem just nimelt esmatasandi teenuste ja töötava taristu puudumise all. Need süsteemid jäid 20. sajandi esimeses pooles lihtsalt välja ehitamata ja selle tegematajätmise hinda mõõdame inimeludes, kes hukkuvad praegu Aafrikas tegelikult kergesti ennetatavatesse nakkushaigustesse, alustades kõhutüüfusest ja lõpetades ebolaga.

Näituse „Vallutaja pilk“ jaoks vaatasime läbi suure hulga Eesti kogudes leiduvad koloniseeritud maid ja rahvaid kujutavaid pilte. Muuhulgas leidus nende hulgas palju detailirohkeid kujutisi erinevate haiguste mõju kohta koloniseeritud rahvastele ja nende kehadele. Kui oluline on visuaalkultuur Sinu jaoks olnud? Kas Sinu teele on sattunud ajaloolisi või kaasaegsed teoseid, mis aidanud näha koloniaalajalugu mõne uue nurga alt?

Väga oluline. Visuaalkultuur on teaduse jaoks keskne – mõelgem, kui sageli esitatakse teaduslikke avastusi diagrammide, jooniste või fotograafiliste reproduktsioonide kaudu. Visuaalkultuuri uurimine aitab näiteks mõista, kuidas on aegade jooksul muutunud „objektiivsuse” mõiste. Mida tähendab näiteks mingisuguse eksootilise linnuliigi „objektiivne” kujutamine loodusatlases? Kas selle linnu kujutis (mis ju isegi fotograafia ajastul on sageli joonistatud) peaks meenutama mõnda konkreetset looduses eksisteerivat isendit? Või peaks see olema rohkem nagu ideaaltüüp, mis rõhutab sellele liigile omaseid tunnusjooni, isegi kui neid kõiki just sellises kombinatsioonis looduses kunagi ei esineks? Või peaks see andma edasi tunnetust sellest kohast, kus maadeavastaja seda lindu nägi, rõhutamaks, et too tõepoolest on käinud, noh, näiteks Galapagose saarel ja teab, millest ta räägib. Just visuaalkultuuri vaadeldes mõistame, et isegi pealtnäha nii enesestmõistetav küsimus nagu „objektiivne visuaalne kujutis” on aja jooksul palju muutunud.

Mind isiklikult huvitab väga see, kuidas teadlased ennast fotodel ja joonistustel kujutavad. Üks mu lemmikfotosid, mis pärineb 1930. aastate Senegalist, Dakari haigla laboratooriumist, kujutab kahte Euroopa ja kahte Aafrika laboranti mikroskoopidega töötamas. Euroopa laborandid vaatavad fotol oma mikroskoopi, aafriklased aga kaamerasse. See foto tõstatab küsimuse, kes on sellel fotol teadlane ja kes teaduse objekt – nägid ju eurooplased Aafrika põliselanikke sageli kuuluvat rohkem natuuri kui kultuuri, lähemal tiigritele ja elevantidele kui prantslastele või kodanlastele. Ning muidugi meenutab see, et foto tegemine ei ole kunagi neutraalne tegevus, vaid kehtestab samuti võimusuhteid – selle foto kaudu said Euroopa vaatlejad väga selge sõnumi selle kohta, millised hierarhiad Dakari haigla laboris kehtivad. Ilmselt tuletas pildistamise protsess ka neile Dakari laborantidele meelde, et hoolimata sellest, et ka neil on seljas valged kitlid, on nad ühiskonnas, kus osade inimeste jaoks on pildistamine võimalus näidata ennast kui prestiižset ja töökat eksperti ja teiste inimeste jaoks on pildistamine alati järelvalve, uurimise, läbinägemise üks vorme…

Dakari haigla laboratoorium, 1930. Foto: asnom.org

Dakari haigla laboratoorium, 1930. Foto: asnom.org

Paljud inimesed näikse uskuvat, et tänu moodsale (arsti)teadusele pole mikroobe eriti karta vaja. Ometi on ärevus mikroobide ümber aina kasvanud: globaalselt räägitakse igikeltsa alt välja sulavatest bakteritest, Eestis tekitavad ägedaid vaidlusi nii vaktsiinid kui viimasel ajal ka listeeriabakter. Kas selles olukorras võiks olla kasu bakterite ja mikroobide ajalooga tegelemisest? Viimasel ajal on ajaloolased ju tegelenud mitte enam üksnes vähemuste, vaid ka loomade, taimede ja tõepoolest ka mikroorganismide ajalooga. Kas oskad tuua mõned head näited, mida võiks meil bakterite teovõime mõistmisest kasu olla?

Bakteritel, loomadel ja taimedel on meie elus nii suur roll seepärast, et meie oleme neile nõnda palju teovõimet andnud. Kui me räägime näiteks mikroobide teovõimest, siis me üldiselt ei mõtle seda, et kui pärast tualetis käimist lohakalt käsi pesta, siis on oht noroviirusega mõneks päevaks voodisse jääda. Pigem räägime sellest, et me oleme inimtegevusega loonud maailma, mis võimendab ka mitteinimeste mõju meie heaolule ja tervisele viisil, mis veel mõnekümne aasta eest ei olnud mõeldavgi ja millega me ei oska tegelikult väga hästi toime tulla.

Kasvõi seesama listeeriabakteri juhtum on võimalik vaid maailmas, kus enamik meie toidust on masstoodetud ning me peame usaldama ettevõtteid ja regulaatoreid, et nad järgivad ohutusnorme ja jälgivad oma tootmisliini puhtust. Sajandi eest suitsutasid inimesed ise oma kalu ja pidid ise oma mikroobidega toime tulema. MV Wooli kaasus tuletab meile meelde, et me oleme ühtaegu loonud uusi keskkondi – masstootmisega tegelevaid toidutehaseid – kus üks bakteritüvi võib halva õnne korral mürgitada mitte ühe perekonna, vaid tuhande perekonna kalad ning samas oleme delegeerinud vastutuse selle keskkonna turvalisena hoidmise eest riigile ja ettevõtetele.

Nüüd tasub küsida, kas olukorras, kus me oleme masstootmise kaudu mikroobide teovõimet hüppeliselt suurendanud, on ikka mõistlik „eelarve tasakaalu”, „õhukese riigi” või „süvariigi vastu võitlemise” nimel toiduohutusega tegelevate bürokraatide teovõimet jällegi vähendada… Needsamad küsimused on õhus kõikjal, sest me oleme oma looduskeskkonda niivõrd palju ümber kujundanud ja sellega võimendanud ka teiste looduslike organismide rolli oma elus. Haiglad ja intensiivsed loomafarmid on kasvulavaks antibiootikumiresistentsetele bakteritele, milliseid Alexander Fleming ei suutnud ka oma halvimas õudusunenäos näha, globaalne transport teeb võimalikuks uute haigustüvede levimist seninägematul kiirusel – neid näiteid võiks tuua veel kümneid.

Probleem pole mitte selles, et me ei suudaks hoomata bakterite mõju oma elus, aga me päris kindlasti ei adu selgelt, kuidas meie koostoime muu elusloodusega on dramaatiliselt muutnud neid riske ja ohte, millega meie ühiskonnad 21. sajandil silmitsi seisavad.