Loomine ja häving Jonna Kina loomingus. Intervjuu kunstnikuga

Soomest pärit Jonna Kina (1984) on multidistsiplinaarne kunstnik. 2019. aastal osales Kina Eha Komissarovi kureeritud näitusel „Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“, millega tähistati Eesti Kunstimuuseumi 100. juubelit. Pärast seda näitust huvitus Kina muuseumi kogusse kuuluvatest Amandus Adamsoni (1855–1929) ja August Weizenbergi (1837–1921) skulptuuridest, mis olid saanud kannatada 1944. aasta Tallinna märtsipommitamises. 1946. aastal toimusid kunstiteoste väljakaevamised muuseumihoone rusude alt. Leitud skulptuurid võtsid arvele ning restaureerimist alustasid skulptor ja maalija Henrik Olvi (1894–1972) ning skulptor Herman Halliste (1900–1973). Osa töid oli aga taastamatult kildudeks purunenud või liivataoliseks pudiks põlenud – kaasa arvatud Adamsoni „Päikesetõusu vaatamas“ ja „Laeva viimne ohe“ ning Weizenbergi „Kristus“ ja „Naise figuur. Tasadus”, mida saab näha Jonna Kina uusimas filmis.

Kina käsitleb loomist ja hävingut, osutades sõjas kahjustada saanud skulptuuride fragmentide kaudu muuseumi suurele rollile kunstipärandi säilitajana. Muuseum pole pelgalt kunstiteoste näitaja, vaid ka nende hoidja. Külastajale on nähtamatu see osa, mis jääb näitusesaalist välja: muuseumi kogud, nende lugu, tema inimesed. Praegu on võimalik vaadata Jonna Kina näitust „Neli skulptuuri viieteistkümnes osas“ Kumu 3. korruse projektiruumis. Näituse kuraator Tiiu Saadoja vestles kunstnikuga tema loomingust.

Sa oled multidistsiplinaarne kunstnik ja töötad eri meediumides. Palun räägi oma kunstitaustast ning sellest, miks sa eelistad töötada eri meediumides.

Tööprotsessi alustan ma ideest ning püüan idee jaoks leida õige vormi. Alles seejärel valin ma meediumi. Ma leian, et minu praktika seisukohalt on oluline, et vorm järgneb kontseptsioonile, mitte vastupidi. Mõnikord juhib juba materjal, tehnika või vorm tööprotsessi teatud suunas.

Ometi on silma hakanud sinu kiindumus filmisse, eriti huvi 35-mm formaadi vastu. Kuidas sa selle formaadini jõudsid ning milline on selle potentsiaal? Missugused on selle eelised?

Kasutasin analoogkaamerat juba 13-aastaselt ja ilmutasin laboris oma mustvalgeid fotosid ise. Hiljem liikusin edasi suurema formaadi juurde. 35-mm filmi kasutamise juures on tähtis kogu see teistsugune protsess. Käesolevas projektis jäädvustus 35-mm filmilindile rohkem detaile ja infot kui 16-mm filmile, mis minu meelest oli selle projekti seisukohalt väga tähtis. „Neli skulptuuri viieteistkümnes osas“ on aeglase horisontaalse kaameraliikumisega ühe võttega üles võetud kaader. Ühtlasi tähendab filmilindi kasutamine, et tegu on füüsilise materjaliga, millel on omad piirangud, näiteks pikkus, erinevalt digiformaadist, mille puhul lisakulutusi tegemata saab teha mitu võtet. Filmilindi puhul ei ole see võimalik. 35-mm filmiga töötamine tähendab ka koostööd inimestega, kellel on kunstiteose valmimise juures täita ülioluline roll. Näiteks olen pikka aega koostööd teinud filmioperaator Ville Piippoga, kes oli kaastegev minu esimese filmi valmimise juures 2016. aastal Pariisis.

Oma töödes kasutad sa meediumina ka heliefekte – ma pean ütlema, et avastasin selle maailma tänu sinu teostele. Kas sa räägiksid meile veidi lähemalt filmide heliefektidest, mis need on ja miks sa oled otsustanud neid kasutada?

Enamasti lisatakse helid filmile järeltöötluses ning need on selles mõttes fiktsioon. Ma huvitusin heliefektidest (nn foley-helidest), olles lõpetamas tööd filmiga „Reconstructions“ (2012). Me ei saanud kasutada filmimise ajal salvestatud helisid, seega tuli helirežissööriga koos asuda looma heliefekte ning minust sai ootamatult helinäitleja. Sel hetkel tekkis minus uudishimu nende efektide ajaloo ja kasutamise vastu. Ma pildistasin üles fotosarja „Foley Objects“ (2013), millel on kujutatud heliefektide tekitamise „võluriesemeid“. Seejärel tegin filmi pealkirjaga „Arr. for a Scene“ (2017), mis on omamoodi dokumentaal kahest prantsuse helikunstnikust loomas helisid ühele kinoajaloo kuulsaimale stseenile – Alfred Hitchcocki „Psühho“ dušistseenile.

Filmile „Neli skulptuuri viieteistkümnes osas“ tegi heliefektid helikunstnik Heikki Kossi. Minu esialgne plaan oli lisada filmile rohkem muusikalisi komponente, aga lõpuks leidsin, et teose kogemiseks on äärmiselt oluline just vaikne osa.

Filmi „Neli skulptuuri viieteistkümnes osas“ lugu sai alguse 2019. aastal, kui osalesid Eesti Kunstimuuseumi 100. juubelile pühendatud näitusel „Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ oma tööga „Somnivm“. Kuraator Eha Komissarovi poolt osalema kutsutud kunstnikud said ülesandeks leida Eesti Kunstimuuseumi kogudest mõni kunstiteos, millega nad tunnevad sidet. Eha soovitas sul vaadata skulptuurikogu ning sul tekkis huvi 1944. aasta märtsipommitamises kannatada saanud skulptuuride vastu. Mis nende juures sinu tähelepanu köitis?

Projekti eesmärk oli anda kunstnikele võimalus teadlase kombel kunstiajalukku sisse elada ning astuda näitusel üles oma kunstiprojektiga, mis asetuks kõrvuti valitud töödega muuseumi kollektsioonist. Asja mõte oli algatada kaasaegse kunsti ja Eesti Kunstimuuseumi kogude vaheline dialoog. Seoses filmiga „Somnivm“ tegi Eha Komissarov mulle ettepaneku keskenduda Carrara marmorile ja muuseumi skulptuuriosakonnale. Ma tahtsin lähemalt uurida neid marmorskulptuure, mis olid purunenud ning publiku eest peidetud. Skulptuure esitleti koos minu filmiga „Somnivm“, milles Carrara marmor on nii teose teema kui ka meedium.

Ma alustasin näituse „Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“ jaoks objektide uurimisega interneti teel, olles ise New Yorgis ISCP residentuuris. Lõpuks valisin Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonist välja need teosed, mis olid Tallinna märtsipommitamise käigus hävinenud. See lisas tööle minu arvates veel ühe tasandi – suhted looduse ja loodusvarade, kunsti ja tööstuse, hävingu ja loomise vahel.

Algselt kuulus filmi „Somnivm“ juurde marmorskulptuur „Retractor Hydrobag“, mis kujutab endast kaevandustööriista jäljendit. Võimalus uurida ja kaasata teistest ajastutest pärit kunstnike loodud teoseid muuseumi kogudest lisas filmitööle veel ühe tõlgenduse. Kaduma läinud esindusaspekti asemel oli neis lõhutud marmorskulptuurides taas nähtaval materjal, mis oli ühtlasi filmi teemaks.

Seda uut filmi tegema asudes oli mul mõttes juba olemas pealkiri, mis toimis omamoodi kontseptuaalse käsikirjana. „Neljas skulptuuris …“ näeme ühtaegu vägivalda ja hoolitsust. Mulle räägiti, et enamikku neist fragmentidest ei ole eksponeeritud nende hapruse tõttu. See oli veel üks filmi lähtepunkte: film kui liim nende tükkide uuesti kokku liitmiseks, ehkki teisel kujul, viis, kuidas neid uues valguses eksponeerida ja nendest mõelda. Igaüht neist, väikseimast kivist pooliku torsoni, koheldakse filmis võrdse olulisusega. Ma tahtsin rõhutada seda hoolitsust, mis unarusse jäetud kunstiteosele restauraatorite poolt osaks saab.

Näitus on publikule avatud 1. aprillist 2022. On mitmesuguseid teemasid, millest selle näituse kontekstis kõnelda saab, nagu pärand, konserveerimine, mis on muuseum, materjalide agentsus jne. Üheks teemaks on veel ka sõda. Alates 24. veebruarist järsult eskaleerunud Venemaa sõda Ukraina vastu on taas selgelt nähtavale toonud, kuidas kultuuripärandist saab sõjas sihtmärk, teisisõnu veel üks moodus rünnatavale riigile ja rahvale haiget teha. Milliseid tundeid see olukord sinus tekitab nüüd, kui film on tegemises olnud mitu aastat ning näitus avatakse hetkel, mil käsitletud teemad on vägagi aktuaalsed?

Praegune olukord oleks kindlasti mõjutanud tööprotsessi, aga ma ei tea, mil moel. Võib-olla poleks ma selle teemaga pärast olukorra eskaleerumist Ukrainas edasi läinudki. Ma töötan tavaliselt marginaalsete nähtustega. Ma ei leia endale teemasid uudisepealkirjadest, pigem otsin näiteid muuseumide tolmunud arhiividest. Võimaliku sõjalise konflikti surve on jällegi õhus Venemaaga piirnevates riikides, sealhulgas siin Eestis. Aga nende hukust päästetud marmorskulptuuride fragmentide näite varal tunnen, et siiski saab veel mõtiskleda selle vaba maailma üle, mida me väärtustame ja mille eest võitleme. Praegune olukord kaalub kergesti üles kunstiteosest saadava kogemuse, aga ma loodan, et see on siiski asjakohane ning haakub vaataja mõtetega eilsest, tänasest ja homsest.