Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus

Kumu kolmandal korrusel on kuni septembrini avatud näitus „Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus“. Sarapuu loomingu ühes otsas on lihtsad maastikud, aktid ja portreed, teises otsas seksuaalsed, brutaalsed ja grotesksed mütoloogilised süžeed ning keskel igapäevaelu ja inimeksistentsi käsitlevad allegoorilised, iroonilised ja vaimukad kujutised. Oma loomingut on ta ka ise mõtestanud pendeldamisena elu tegelikkuse ja elu tõelisuse kujutamise vahel, millest on tuletatud ka näituse pealkiri. Näitus võtab kokku kunstniku loomingulised katsetused läbi kuue aastakümne ning sellega kaasneb ka sisukas ja rohke pildimaterjaliga kataloog. Täna avaldame kataloogist pärit artikli paar katkendit, mille autoriks on näituse kuraator Anders Härm. Kindlasti soovitame kataloogiga lähemalt tutvuda Kumu poes!

Varajased kokkupõrked kunstiga

Kuigi kunstiga olid seotud nii Lembit Sarapuu ema Veera (Siirak) Sarapuu (1896‒1986) kui ka onu Jaan Siirak (1897‒1959), viis tema tee Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (ERKI) ikkagi üpris suure ringiga. Veera Siirak tegutses enne I maailmasõda Peterburis peamiselt guvernandi ja hiljem ka retušeerijana, kuid käis ka aastakese Stieglitzi kunstikooli ettevalmistuskursustel. 1920. aastal tuli ta oma Nižni-Novgorodis kohatud eesti soost mehega Eestisse tagasi, kuid peagi abielu lahutati ning Veera naitus Lembitu isa ehitusmeister Johannes Sarapuuga. Kunstiga hakkas Veera Sarapuu taas tegelema alles siis, kui Lembit ERKIsse läks. Oma elu lõpukümnendid veetiski ta maalides suuri naivistlikus laadis pilte revolutsiooniaegsest Peterburist, Leninist, aga ka olustikupilte ja allegooriaid. Sarapuu ema vend Jaan Siirak õppis Penza kunstikoolis Venemaal (1914‒1918) ning elas ja seikles 1920. aastatel Pariisis, õppis ka Ecole des Beaux-Arts’is (1926‒1929) ning hiljem tegutses Tallinnas peamiselt mööblidisaineri ja sisekujundajana. Tänu oma perekonnale oli Lembit Sarapuul kontakt kunstiga pidev juba varasest lapsepõlvest alates. Ta ise on meenutanud oma lapsepõlve kolmekümnendate Tallinnas nii: „Isa oli kultuurihuviline, ehitustööde juhataja. Käisime kunstihoones ja provintsiaalmuuseumis. Seal nägin esimest korda Köleri maali „Herakles toob Kerberose põrguväravast“. Mu emapoolne onu Jaan Siirak oli kunstnik. /…/. Olin tema hoida, kui ema käis retušeerijana tööl fotoateljees. Iga päev ta ei käinud, aga kui läks, siis oli pika päeva. Onul oli Pikal tänaval uhke laeakendega ateljee. Ta tegi kujundustöid. Mulle anti ka paber ja värvid kätte.“ (L. Lestberg, Lembit Sarapuu: kunstnik on sõdur. Intervjuu. – Kultuur ja Elu 1, 2016, lk 68).

Kooliteed alustas Sarapuu Westholmi gümnaasiumis, pärast märtsipommitamist (9. märts 1944) kolis Lembit emaga maale Soomevere külla Viljandimaal; Villevere koolis lõpetas ta seitsmenda klassi ning 1947. aastal tulid nad sealt tagasi Tallinnasse. Tallinnas käis ta siis mõne aasta 1. keskkoolis, kus tema kunstiõpetajaks oli eesti modernismi klassik Arnold Akberg (1894‒1984). Peale Tallinna 22. keskkooli (endine Westholmi gümnaasium) lõpetamist 1951. aastal – sõja tõttu lõpetas ta keskkooli alles 21aastaselt – võeti Sarapuu sõjaväkke ning pärast väeteenistust astus ta Peterburi ohvitseride kooli. Seal sattus ta teiste kadettidega konflikti ning loobus edasisest militaarkarjäärist sõjaväeluurajana. Enda sõnul läks ta Venemaale ohvitserikooli üksnes selleks, et saaks Leningradi ja käia Ermitaažis, kus veetis kõik nädalalõpud (S. Jõgeva, 90aastane Sarapuu maalib, joob veini ja tegeleb talisuplusega. – Eesti Ekspress, AREEN, 14.10.2020). ERKIsse maali erialale astus ta 1955. aastal ning lõpetas kooli 1961. aastal 31-aastase võrdlemisi küpse mehena.

Õpinguteaeg ERKIs

Tema õpingute ajal algas kunstiväljal murranguline destaliniseerimise periood ning sotsrealismi kõrval hakati ametlikult lubama ka nn karmi stiili. Sisse imbus nii abstraktne ekspressionism kui ka ajaloolised modernismi voolud. Juba enne kooli astumist, lühikesel perioodil, kui Sarapuu töötas „Punases Koidus“ ja seejärel ka Tallinna sadamas transporttöölisena, käis ta sadamas merevaateid ja kraanasid maalimas. Ta jätkas seal nii töötamist kui ka maalimist õpingute ajal. Koolis oli Sarapuu mitmel puhul väljaviskamise äärel, sest erinevalt ametlikust ideoloogiast, ei olnud tema piltide töölised just kuigi rõõsad ja rõõmsameelsed. Ühte episoodi on ta kirjeldanud näiteks nii: „Koolis korraldati iseseisvate tööde näitusi. Tegin sinna ühe sadama pildi, kus sünge mees läheb kai peal, käed püksitaskus ja sonimüts peas, sünge meri taustaks. Sihuke viha maailma vastu, noh. Peale seda tuli Valerian Loik mu juurde ja küsis põlastavalt, et kas te tahate kunsti teha või mis? Mille peale vastasin, et selleks ma ju kooli õppima tulingi. Õnneks Evald Okas päästis mind halvimast. Ta seletas komisjonile, et keegi pole nii vahvat kompositsiooni varem teinud“ (L. Lestberg, Lembit Sarapuu: kunstnik on sõdur). Sarapuul õnnestus kool lõpetada. Ka lõputööks tegi ta mere- ja sadamateemalisi maale, kuigi enda sõnul midagi muud kui taheti: „Olin näiteks palju romantilisem, maalilaad oli ka mitte „õige“, vorm oli natuke deformeeritud. Juba kooli ajal alustasin ka noortenäitustel esinemisi, vist esimest korda 1957. aastal. Kooli lõpetades pidanuksin minema suunamise kohaselt mingisse vorstipoodi dekoraatoriks, aga ma lihtsalt ei läinud“ (K. Kodres, A. Juske, Intervjuu Lembit Sarapuuga, 19.03.1993). Aastatel 1961‒1964 töötas ta hoopis Tallinna 18. Keskkoolis joonestus- ja kunstiõpetajana ning toona kulturismiga tegelenud kunstnik käis lisaks nii ERKIs kui ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis ise ka modelliks. Sealt edasi, kui välja arvata üks õppeaasta Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõuna aastatel 1981‒1982, on ta olnud vabakutseline. Ta oli pikka aega Tallinna Kunstihoone teisel korrusel, praegustes Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ruumides asunud kunstnike ühisateljee vanem ning samuti modelliks teistele kolleegidele.


(—)

Sarapuu loomingu kolm suunda

Kui katsuda Sarapuu küllaltki mahukat loomingut kuidagi segmenteerida, joonistub selles välja suurtes piirides kolm areaali. Ühe grupi moodustavad, kui tema enda määratlusi kasutada, „elu tegelikkuse“ kujutised. Need on klassikalised ja lihtsad žanrimaalid: põhiliselt portreed, maastikud, aktid, sekka ka mõni mere-, linna- ja pargivaade või isegi vaikelu – kõige haruldasem žanr Sarapuu loomingus. Teise suure haruna tema loomingus võiks välja tuua igapäevaelu eksistentsiaalsed ja grotesksed allegooriad ning kolmandana „elu tõelisust“ kujutavad pildid – erinevatest müütidest tõukuvad jõulised, sageli tugevalt seksualiseeritud „maalid hiidudest“ nagu ta neid ise nimetab (Meeste jutud: Lembit Sarapuu. Rež Indrek Kangur. ETV, 1992). Kuigi võib öelda, et teatud mõttes on kõigi kolme suuna impulsid olemas tema loomingus algusest peale ja ükski ei kao kunagi lõplikult ära, siis üpriski selgelt saab eristada perioode, mil üks või teine domineerib. 1960. ja 1970. aastate alguses domineerivad kahtlemata žanrimaalid, 1970. aastate keskpaigast 1980. aastate keskpaigani allegooriad ning 1980. aastate keskpaigast kuni 1990. aastateni mütoloogilised maalid. Edasi on juba keerulisem dominante eristada, kuid selge on, et 2000. ja 2010. aastatel jõuavad näitustele ja tõusevad esile pigemini kaks viimast ning žanrimaal leiab väljundi peamiselt tellimustöödes. Kusjuures, kui esimene ja kolmas areaal eristuvad teineteisest küllaltki selgelt, siis hoopis hämaramad ja raskesti eristatavad on üleminekud esimesest teise ja teisest kolmandasse.


(—)

Tegelikkus ja tõelisus, õrnus ja rõvedus, kaos ja kord

Lembit Sarapuuga kaasas käivate müütide ja legendide hulk on peaaegu sama suur kui nende hulk tema maalidel. Ta on kunstnikuna tegutsenud praeguseks juba üle kuuekümne aasta. Käesoleva näituse ajal 92. aastaseks saav autor on jätkuvalt heas vormis ja jätkuvalt võimeline maalima vaimustavaid pilte. „Tegelikkus ja tõelisus“ joonistab Sarapuu loomingu kohale „metafüüsilise ringi“ kui parafraseerida ühe tema varajase maali pealkirja – ühendab selle alguse ja otsa ning katsub seda produktsiooni mingilgi moel mõtestatud osisteks jagada. Näituse eesmärgiks on kaardistada tema loomingu kolm suunda ning markeerida nii selgelt kui võimalik tema massiivse kunstilise pärandi jõujooned. Teisalt proovib näitus pisut rohkem rõhutada tema alates 1980. aastatest veidi varju jäänud õrnemat ja mahedamat poolust selle äratuntavaks kaubamärgiks kujunenud mütoloogilise jõulisuse kõrval ‒, et tegelikkuse õrnus ja kord tasakaalustaksid tõelisuse rõvedust ja kaost. Tegemist on kahtlemata suurima Sarapuu isikunäitusega üldse, mis hõlmab üle saja teose. Sarapuu eelmine personaalnäitus Eesti Kunstimuuseumis oli 1976. aastal. Näib, et vahel tuleb oodata 46 aastat, et jõuda teiseni.