Kumu uurimissuund „Nõukogude aja kunsti regionaalne eripära Baltimaades ja seda kujundanud suhtlusvõrgustikud“

Kumu kunstimuuseumis on eelmisest aastast sõnastatud uurimissuund, mis keskendub nõukogude perioodi kunstile Baltimaade regioonis, selle suhtlusvõrgustikele ja eripäradele. Suuna eesmärgiks on otsida nõukogude perioodi Eesti kunsti uurimisele uusi kontekste ja identifitseerimisviise ning pakkuda selle kaudu alternatiivi rahvusliku kunstiajaloo käsitlustele. Võrdleva ja rahvusülese kunstiajaloo meetod avardab teadmist ja tunnetust kunstiprotsesside piiride ülesusest, samuti toob esile ja väärtustab kunstnikevahelist suhtlust ning võimaldab kriitiliselt mõtestada Baltikumi käsitluse kujunemist nõukogude perioodi tingimustes. Uurimissuund on paika pandud aastateks 2021–2025 ning sellest annab täpsema ülevaate Kumu kuraator Eda Tuulberg.

Kui Ida-Euroopa on kunstis regioonina rohkem määratletud ja mõtestatud, siis Eesti, Läti ja Leedu kontekstis leidub vähem enese tunnetamist ja käsitlemist Baltikumina. Selle tulemuseks või ka põhjuseks on see, et me ei tunne üleliia hästi teiste Balti riikide nõukogude perioodi autoreid ja kunstiprotsesse. Lisaks, Tiit Hennoste jagas hiljuti ühes Ida-Euroopa kunsti vestlusringis oma kogemust rahvusvahelistel konverentsidel, märkides, et Baltikumi kiputakse vaatlema ühe monoliitse ja homogeense blokina. Ehk et kõnealuse perioodi kunsti mõtestamine Baltikumis näib vajavat ka rahvusvahelises plaanis põhjalikumat ja mitmekesisemat uurimist. Taoline kunstiajalooline fookus võimaldab esile tuua jagatud kogemust. Sotsialismimaade ajalooline mälu eristab siinset regiooni ülejäänud maailmast ja ajaloolistest protsessidest, kuid selle jagatud kogemuse sees on olulisi erinevusi ja erisusi. Regionaalsed ja rahvusülesed, võrdlevad kunstiajalood võimaldavadki rääkida sarnasest taustsüsteemist (nõukogude ühiskond ja võim kui spetsiifiline kunsti ja kultuuri mõjutanud kontekst), kuid rõhutada samas piirkondade heterogeensust ja spetsiifikaid, uurida nende erinevuste põhjusi ja tagamaid. Muidugi tuleb teadvustada, et taoline regionaalne raamistus kontseptuaalse lähtepunktina on vaid üks kunstiajalooline lähenemine paljudest. Kuid see võimaldab anda avarama ja mitmekesisema vaate kunstiprotsessidele, liikuda nn horisontaalse kunstiajaloo suunas.

Uute võimalike identifitseerimisviiside esiletoomise kõrval peame teadussuuna raames oluliseks nõukogudeaegset identiteediloomet ka kriitiliselt rekonstrueerida. Balti fookuse eesmärgiks ei ole uute püsivate kaanonite loomine, vaid pigem võiks uurimissuund anda võimaluse mõningaid identiteediloome, aga ka muid perioodi kunsti puudutavaid spetsiifikaid teadlikumalt mõtestada ja enesekriitiliselt käsitleda. Sest kuvandid ja käsitlused, mis ühe regiooni külge kinnistuvad, olgu need kujunenud väljastpoolt antud vaate või sisemiste dünaamikate mõtestamise kaudu regioonis endas, on alati ajas muutuvad. Seega uurimissuuna keskmes on siinse regiooni nõukogudeaegse kunsti tähendusloome tavade ja representatsiooniviiside kriitiline uurimine ja refleksioon, mis ei tähenda siiski, et tegeldakse kitsalt üksnes kolme Balti riigi kunsti või kunstilooga. Baltikumi kunst on uurimis- ja näituseprojektide lähtepunktiks ning käivitavaks jõuks, mis pannakse võimalusel dialoogi ka millegi väljaspoolse, Nõukogude Liidu muude osade, Ida-Euroopa, Lääne või muu maailma kunstis, ühiskonnas või kultuuris aset leidnud protsesside ning seal sündinud ideede või mõtteviisidega. See suhtesse asetamine võib järgida nii otseseid kontakte ja ka kaudseid paralleele ning võimaldab avada nii Baltikumi eripära kui ka kunstiprotsesse kujundanud suhtlusvõrgustikke, erinevaid võimudünaamikaid, institutsionaalseid mehhanisme ja väärtussüsteeme ning nende mõju kunstielule ja kunstipraktikatele nõukogude perioodil.

Uurimissuund „Nõukogude aja kunsti regionaalne eripära Baltimaades ja seda kujundanud suhtlusvõrgustikud“ jaguneb kolmeks suuremaks alateemaks: „Uued meediumid ja materjalid kunstnikupositsioonide kujundajatena“, „Baltimaade ja Ida-Euroopa naiskunstnikud“, „Aja- ja regiooniülesed seosed“. Kõnealustele teemadele on loodud vundament Kumu varasemate näituste ja projektide näol, seega on uurimissuund ja selle alateemad mitmete varasemalt esile tõusnud näituse- ja uurimisprojektide orgaaniline edasiarendus.

Uurimissuuna raames võiks muuseumi esimese suurema projektina esile tuua hetkel Kumu kunstimuuseumis avatud näituse „Mõtlevad pildid“ (18.03.–14.08.2022) (vestlust Eesti-poolsete kuraatorite Anu Allase ja Liisa Kaljulaga saab lugeda siit). Ettevalmistamisel on veel mitmeid uurimis- ja näituseprojekte. Näiteks on töös kolme Balti hilisnõukogude aja naiskunstniku Malle Leisi, Maija Tabaka ja Marija Teresė Rožanskaitė loomingut kõrvutav näitus lähiaastatesse, mida valmistab ette kunstiteadlane Anu Allas.

13.–14. mail toimub aga Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstiakadeemia koostöös Balti nõukogude perioodi kunstile pühendatud seminar, mille raames on esinema kutsutud uurijad kõigist kolmest Balti riigist (vt kava). Kahepäevane üritus on jagatud kuueks erinevaks paneeliks ning teemad varieeruvad fotograafiast ja naiskunstnike loomingu uurimisest nõukogude perioodi näitusepraktikate analüüsi ning eksperimentaalsete kunstipraktikateni. Lisaks käsitlevad ettekanded kunstnike kollektiive, nii reaalsed kui ka kujutletuid, ning esitavad tulevikku vaatavaid küsimusi võimalike ühiste ülebaltiliste uurimisteemade või näituseprojektide ja neid raamistavate uute teoreetiliste käsitluste kohta. Eesmärgiks on kombata kokkupuutepunkte ning luua viljakas pinnas võimalikeks uuteks ühisprojektideks tulevikus.