Kumu Riias: RIBOCA2, Survival Kit ja Zuzeum

Septembri alguses külastasid Kumu kunstimuuseumi kuraatorid Riiat – sealset rahvusvahelist biennaali RIBOCA2, igal aastal toimuvat kaasaegse kunsti festivali Survival Kit ning uut Zuzānsite erakogul põhinevat kunstikeskust Zuzeum. Ülevaate Riia kunstielamusest annavad Kumu kuraator Eda Tuulberg ning näituste koordinaatorid Magdaleena Maasik ja Tiiu Parbus.

Survival Kit: Being Safe is Scary

Riia kaasaegse kunsti festival Survival Kit 11 pealkirjaga „Being Safe is Scary“ („Ohutult olla on hirmutav“) tõstatas seekord küsimuse: mil määral saab ohutuse ja turvalisuse puhul rääkida vägivallast? Kuraator Katia Krupennikova arvates on need kaks mõistet tänapäeva poliitikas kesksel kohal. Ohutust ja turvalisust ettekäändeks tuues põhjendatakse sõjapidamise vajalikkust, rassismi, ebavõrdsust, rahvuslikke agendasid ning muid reaktsioonilisi seisukohti ja poliitikat. Aadressil Tērbatas 75 asuva tööstushoone eri soppides pakkusid kunstnikud välja stsenaariume, otsides võimalikke lahendusi ning kaardistades sealjuures kuraatori küsimusepüstituses sisalduvaid sotsiaalseid struktuure.

Vägivalla kodusele mõõtmele viitas näiteks läti kunstniku Evita Goze fotosari „Fingerlocks“ (2020), mille puhul oli kunstnik taaslavastanud 1950.–1960. aastasest pärinevate enesekaitseõpikute stseenid, paludes eri paaridel nende koduses miljöös vägivallale viitavad olukorrad uuesti esitada. Poosid ja enesekaitsevõtted sarnanesid õpikus kirjeldatuga, kuid kehade olmekeskkonna lavastamise kaudu muutus ohvri ja ründaja roll fotodel väga häguseks – nähtavaks sai hoolitsuse ja vägivalla vaheline õhkõrn piir.

Evita Goze „Fingerlocks“ (2020). Survival Kit 11. Foto: Margarita Ogoļceva

Evita Goze „Fingerlocks“ (2020). Survival Kit 11. Foto: Margarita Ogoļceva

Poliitikateadlase Sébastien Thiéry ja maastikuarhitekti Gilles Clémenti loodud aktivistliku grupeeringu PEROU video „Considering that it is plausible that such events could be repeated“ (2013) dokumenteeris Pariisi lähedal asuvate rumeenia kodanike isetekkeliste slummide lammutamist kohalike võimude poolt. Filmis tuli esile kogukondliku hoolivuse ja võimuorganite vägivaldsuse vaheline valus kontrast: need, kes justkui tegutsevad ohutuse tagamise ja avaliku hüve nimel, hävitavad selle kaudu inimestevahelisi loomulikke sidemeid ja nende tekkimise võimalust.
Kuid vägivald avaldus ka inimeste suhtumises loodusesse. Norra-Venemaa piiril filmitud Alexis Destoopi düstoopiline, futuristlik ja nostalgiline reisikiri „Northern Drift“ (2020), milles põimusid minevik ja olevik, asetas nukra poeesia kaudu omavahelisse suhtesse inimeste lootused, tööstusrevolutsiooni järgsed jäätmaad ja kliimakatastroofi.

Alexis Destoop „Northern Drift“ (2020). Survival Kit 11. Foto: Eda Tuulberg

Alexis Destoop „Northern Drift“ (2020). Survival Kit 11. Foto: Eda Tuulberg

Survival Kiti üks eesmärke alates selle ellukutsumisest 2009. aastal on olnud probleemidele osutamise kõrval pakkuda ka võimalikke ellujäämisstrateegiaid või positiivset programmi – tuua välja nähtusi, mis võiksid anda tõuke ühiskondlikeks muutusteks. Düstoopilise atmosfääriga, kuid demokraatikuna mõjuv tööstushoone oli näituseruumiks kohandatuna kuraatori tõstatatud probleemipüstitusele ideaalne kontekst. Eri tubadesse sisse astudes oli võimalik siseneda visuaalsetesse keskkondadesse, mis osutasid, innustasid, raputasid ja ärgitasid, võimendades samal ajal üksteist. Kui vastureaktsioon vägivalla diskursusele võiks olla see, et kujutleme teistsuguseid ühiskondlike toimimisviise, mille aluseks on vastastikune hool, empaatia ja lähedus, siis Covidi kontekst sunnib neid omadusi ümber mõtestama, sest harjumuspärased lähikontaktid võivad osutuda hoopis ohtlikuks. Hoolivuse tähendus on viiruse kontekstis põhimõtteliselt muutunud – koos olemist asendab paratamatult toetamine eemalt.

RIBOCA2: and suddenly it all blossoms

Väljasõidul külastati ka teist korda toimuvat Riia biennaali, mis sel aastal kandis nime „and suddenly it all blossoms“ („ning järsku puhkeb kõik õide“). Kuraator Rebecca Lamarche-Vadel oli valinud asupaigaks (tava)inimestele suletud Pētersala-Andrejsala piirkonna kaubasadama oma hiiglasliku tühermaa (u 200 000 m²) ja sellel leiduva eklektilise hoonestusega – mahajäetud paintball’i-linnakust hiidangaarideni. Näituse apokalüptiline toimumiskoht ehitusplatsi ja varemete piirialal viis vaataja avastusretkele läbi omanäoliste installatsioonide, mahajäetud hoonete, veidrate pisinäituste ja metsiku kogukonnaaia. Eri näituseosad saatsid vaatajat vargsi tema teel, pakkudes välja nägemuse paremast ja helgemast uuest maailmast pärast maailma lõppu.

RIBOCA2 toimumispaik. Foto: Tiiu Parbus

RIBOCA2 toimumispaik. Foto: Tiiu Parbus

Biennaali avamine pidi toimuma juba kevadel, kuid eriolukorra tõttu tuli see edasi lükata. Nii sai näitust vaadata vaid kolme nädala jooksul suve lõpus. Näituse võrdlemisi lühike lahtioleku periood tingis ka selle, et iga tellisehunniku või põõsa tagant võis vastu tulla mõni rahvuskaaslane, sest piiride sulgemise hirmus oli suur osa Eesti kunstipublikut seda tähtsat sündmust samal nädalavahetusel vaatama tulnud.

 

Anastasia Sosunova teos „Habitaball“ (2020) kasutas põnevalt ära rohtu kasvanud paintball’i mänguväljaku, pikkides selle kahvaturoheliste saepuruplaatidest hoonete sisse ühtaegu kauneid, veidraid, vägivaldseid ja hapraid skulptuure. Foto: Eda Tuulberg

Anastasia Sosunova teos „Habitaball“ (2020) kasutas põnevalt ära rohtu kasvanud paintball’i mänguväljaku, pikkides selle kahvaturoheliste saepuruplaatidest hoonete sisse ühtaegu kauneid, veidraid, vägivaldseid ja hapraid skulptuure. Foto: Eda Tuulberg

 

Anastasia Sosunova teos „Habitaball“ (2020). Foto: Tiiu Parbus

Anastasia Sosunova teos „Habitaball“ (2020). Foto: Tiiu Parbus

Mitmesuguste eriolukorraga seonduvate takistuste tõttu kannatasid ka paljud teosed, kuid biennaal suutis üsna hästi olukorraga adapteeruda ning loominguliselt lähenedes mõeldi välja huvitavaid lahendusi, mis andsid näituse konseptsioonile lisakihistusi juurde. Suuri installatsioone, mida ei olnud võimalik kohale toimetada või lõpetada, seletasid luuleliselt lahti näitlejad, kohapeal toimuma pidanud performatiivsed teosed ja loengud said näituse osaks videote ja live-ülekannetena, joonistusaktsiooni tulemused jõudsid sihtkohta meilitsi ja väljaprinditult ning mis kõige tähtsam – näitusele jäeti palju tühja ruumi. See andis teostele võimaluse hingata ja publikule aega märgata ruumi või asukoha omadusi, nagu juhuslikud camera obscura’d, päikesejänkud ja pragudest piiluv sillerdav meri, mis tõid mängleva noodi muidu rõskesse ja pimedasse roostes angaari.

Uudse lahendusena vändatakse biennaalist Dāvis Sīmanise juhtimisel ka täispikk kogemusfilm, mille võtteplatsiks on näitus ise ning milles performance’id ja elluärganud teosed räägivad lugu tänapäeva maailma võimalustest ja võimatustest.

Lina Lapelytė ja Mantas Petraitise installatsioon „Currents“ (2020) kujutas endast rohkem kui 2000 palgist koosnevat hõljuvat saart, mida saatis Riiale ajaloolise tähtsusega palgiparvetamise helidest inspireeritud heliteos. Foto: Tiiu Parbus

Lina Lapelytė ja Mantas Petraitise installatsioon „Currents“ (2020) kujutas endast rohkem kui 2000 palgist koosnevat hõljuvat saart, mida saatis Riiale ajaloolise tähtsusega palgiparvetamise helidest inspireeritud heliteos. Foto: Tiiu Parbus

Hiljuti loodud Riia biennaal on ainus suuremaformaadilisem rahvusvaheline kunstisündmus, mis keskendub spetsiaalselt Balti regioonile. Ent kui esimesel RIBOCA-l oli Eesti üsna hästi esindatud, siis sel aastal oli Eestist peale näituse arhitektide kohal vaid üks kunstnik – Jaanus Samma. Samma tegeles oma installatsiooni „Riia postkaardid“ kaudu Ida-Euroopa geiajaloo uurimisega, keskendudes seekord Riia metropolile ja selle olulisele rollile geikogukonnas nõukogude perioodil.

Queer-temaatika oli esindatud veel nii mõnegi lummava teosega. Erilise hingamistehnikaga töötav ja muutliku sooidentiteediga saksofonist Bendik Giske, kes oleks näituse perioodil pidanud mitu korda performance’iga üles astuma, kuid kelle teost sai kahjuks näha vaid video vahendusel, võis Eesti publikule silma jääda juba mõni aeg tagasi toimunud Tallinn Music Weekil. Kehalisust, vastupidavust ja haavatavust teose ainesena kasutav Bendik kutsus katkematu õhuvooluga musitseerides vaataja endaga empaatilise hingamise dialoogi astuma.

Alex Baczynski-Jenkins avas oma dokumentaal-fiktsiooniga „Faggots, Friends“ (2019–...) Poola LGBTQIA+ kogukonna argivõlusid ja valusid, teistsuguseid koosolemisviise ning „turvalise ruumi“ ja „queer-kodu“ mõistet luule ja muinasjutulise pildikeele kaudu. Foto: Eda Tuulberg

Alex Baczynski-Jenkins avas oma dokumentaal-fiktsiooniga „Faggots, Friends“ (2019–…) Poola LGBTQIA+ kogukonna argivõlusid ja valusid, teistsuguseid koosolemisviise ning „turvalise ruumi“ ja „queer-kodu“ mõistet luule ja muinasjutulise pildikeele kaudu. Foto: Eda Tuulberg

Näituseelamuse tegi eriti vahetuks see, et suure osa ekspositsioonist moodustasid elusad inimesed. Giidide seljas sai näha disainerduo MAREUNROL’Si anti-univorme, fuajees tegi proovi nüüdismuusikat viljelev kammeransambel, kivide tasakaalustamist praktiseeriv Bridget Polk ehitas publiku silme all ehitusprahist uskumatuid torne, teoste vahel tegutses vaikselt võttemeeskond ning piletikassa juures minimalistlikult liikuvad noored said mitu tundi hiljem osaks viimasel korrusel asuvast installatsioonist. Nii mõjus kogu biennaal ühe empaatilise ökosüsteemina – isegi elektrikapis leidunud ämblikuvõrgud tõsteti punktvalguse abil teose staatusesse.

Zuzeum

Kumu blogi on varem kajastanud ka erakapitalil põhinevate kunstimuuseumide avamist Vilniuses ja Tbilisis, 2020. aastal on kord Riia käes. Septembri alguses avati vanas korgivabrikus (Edmund von Trompowsky, rekonstrukstiooniprojekt arhitektuuribüroo ANNVIL) kunstikeskus Zuzeum, mille on ellu kutsunud kunstikollektsionäärid Dina ja Jānis Zuzāns. Keskus tutvustab ühelt poolt nende erakogu, teisalt soovib toimida kultuurikeskusena.

Kunstikeskus Zuzeum. Foto: Norbert Tukaj

Kunstikeskus Zuzeum. Foto: Norbert Tukaj

Kunstikeskuses on kahe saali vahel jagatuna kokku 1100 m² näitusepinda (võrdluseks: Kumu suur saal on u 1000 m²), mis annab kuraatorile hea mänguruumi ja vabaduse väljapanekuga eksperimenteerida. Avanäitus „We Aim to Live” („Me eesmärk on elada“, kuraator Ieva Zībārte) toob külastajate ette valiku Zuzānsi kogu viimastest kaasaegse kunsti ostudest, mis tegelevad identiteedi, inimese ja teda ümbritseva keskkonna, isolatsiooni, looduse, lootuse jm teemadega. Teiste hulgas on eksponeeritud teosed ka rahvusvaheliselt tuntumatelt autoritelt, nagu Elmgreen & Dragset, Jeff Koons, Rashid Johnson, Cindy Sherman jt. Hea meel oli näha, et kuraator on avanäitusele valinud ka kolme eesti kunstniku – Kaido Ole, Alice Kase ja Kris Lemsalu teosed. Viimase kahe kunstniku looming on näitusel seatud dialoogi Marina Abramovići töödega.

Kunstikeskus Zuzeum. Foto: Norbert Tukaj

Kunstikeskus Zuzeum. Foto: Norbert Tukaj

Zuzānsite kogusse, mis on ühtlasi ka suurim läti kunsti kogu maailmas, kuulub rohkem kui 20 000 kunstiteost rahvusvahelistelt autoritelt – nii maali, graafika, skulptuuri, tarbekunsti kui ka disaini valdkonnast. Kuigi Zuzeumi üks väljund on tutvustada kunstikeskusele nime andnud kogu, plaanivad nad tulevikus lähtuda mitmekülgsemast programmist ja kaasata näitustele töid ka teistest kollektsioonidest.

Lisaks näitusepinnale on Zuzeumis skulptuuriaed, kohvik, töötubade ala, kohvik, muuseumipood ja katuseterrass. Haridusprogrammi kuuluvad nii ekskursioonid, kunstivestlused, meditatsioon kunstisaalis, filmiprogrammid kui ka DJ-õhtud. Zuzeum sõnastab oma kodulehel, et nende eesmärk on panna külastajaid end kunsti keskel kodus tundma ning populariseerida läti kunsti rahvusvahelises kontekstis. Sellist eripärast suhtumist näeb juba ka Zuzeumi töötajate vormiriietuselt: sinna pole trükitud muuseumides tavapäraseid ametinimetusi, nagu kuraator, saaliteenindaja jne, vaid näiteks „kunstisosistaja“ (art whisperer) ja „kunstivahendaja“ (art mediator).
Loe lisaks ka intervjuud kunstikoguja ja Zuzeumi asutaja Jānis Zuzānsiga.

Zuzeum’i vormiriietus. Foto: Eda Tuulberg

Zuzeum’i vormiriietus. Foto: Eda Tuulberg

 

Kunstikeskus Zuzeum. Foto: Norbert Tukaj

Kunstikeskus Zuzeum. Foto: Norbert Tukaj