Kumu külastas 59. Veneetsia biennaali

59. Veneetsia biennaali peanäituse kuraator on Cecilia Alemani. Eestit esindab biennaalil Kristina Normani ja Bita Razavi näitus „Orhideliirium. Isu külluse järele“ (kuraator Corina Apostol). Näituse lähtepunktiks on Emilie Rosalie Saali akvarellid ja maalid troopilistest taimedest. Näitusega pakuvad kunstnikud ajalooliste ja uute teoste koosmõjus välja mitmetahulise vaate koloniaalajaloo mõistmiseks. Eesti väljapanekut on võimalik seekord näha Hollandi ajaloolises paviljonihoones biennaali peaalal Giardinis. Kumu kollektiiv külastas avapäevadel Veneetsia biennaali näitusi. Oma muljeid jagavad Kadi Polli, Eda Tuulberg, Eha Komissarov, Triin Tulgiste, Tiiu Saadoja, Magdaleena Maasik ja Linda Kaljundi.

Kadi Polli (kunstiajaloolane, Kumu kunstimuuseumi direktor):

„Kõigi nende muljete ja trendide kõrval, mida Veneetsia biennaalil on saanud kogeda, tahaksin eraldi osutada kolme seal oleva kunstniku rollile Kumu möödunud ja tulevaste näituste programmis. Kõigepealt tagasivaatena: Anu Põder, kelle puhul meenutaksin tema retrospektiivi „Haprus on vaprus“ Kumu kaasaegse kunsti galeriis aastal 2017. See Rebeka Põldsami kureeritud näitus, teoste eelnev konserveerimine ja koos näitusega välja antud kataloog panid alguse Põdra loomingu rahvusvahelisele tähelennule, mille heaks näiteks kujunes kunstniku installatsiooni „Keeled“ (1998) repliigi ost Tate Modernisse aasta hiljem. Ka 59. Veneetsia biennaali peanäitusele „The Milk of Dreams“ on Eestist valitud just Anu Põdra tööd. Kui Kumu sidus näituse feministliku diskursusega ning rõhutas esmajoones Põdrale omaseid orgaanilisi ja efemeerseid materjale, siis Veneetsias on tema kolme Eesti Kunstimuuseumist laenuks küsitud teose kontekstiks hoopis sugude piire lõhkuv küborgite ja inimmasinate maailm. Ent olgu tõlgendustega kuidas tahes, Põdra loomingu jõudmine rahvusvaheliste kuraatorite vaatevälja on hea tõestus retrospektiivsete isikunäituste olulisusest ja seda just naiskunstnike pildile toomisel.

Eesti paviljonis on Kumu jaoks aktuaalne Kristina Norman ja tema videotriloogia „Orhideliirium“. Teose aluseks olnud Emile Rosalie Saali lugu pakub paralleele mitme teadusillustratsioone ja botaanilisi joonistusi loonud naisega ajaloos. 2022. aasta sügisel saab Emilie Rosalie Saali loomingut näha ka Kumu kunstimuuseumi näitusel „Kunst või teadus“, kus tulevad muude teemade kõrval vaatluse alla teaduses ja kunstis unustatud ning marginaliseeritud naisloojad. Kristina Normanil on näitusele valmimas uus teos.

2023. aastasse vaadates pakub erilist huvi Hollandi paviljon Chiesetta della Misericordia kirikus. Melanie Bonajo suur videoteos „When the Body Says Yes“ pakatab sensuaalsusest ja kehapositiivsusest, pakkudes patjadel mõnulevale vaatajale ka vastavat ruumikogemust. Bonajo on mittebinaarne kunstnik, feminist, seksuaalterapeut ja kaisutöötubade läbiviija, kelle loomingut tahaksime Maria Arusoo kureerimisel peagi näidata Kumu kaasaegse kunsti galeriis.“

Eda Tuulberg (kunstiajaloolane, Kumu kunstimuuseumi kuraator):

„Veneetsia biennaalil olles tekib Audre Lorde’i parafraseerides alati kahtlus, kas meistri tööriistu kasutades saab ikkagi lammutada tema enda maja? Kuidas oleks võimalik tõsta esile moonduvaid kehasid ja voolavaid identiteete, mida Cecilia Alemani kuraatoritekstis näituse oluliste algimpulssidena mainib, ning mitmekesistada seeläbi meie ettekujutust inimesest ja tema suhetest loomade ja loodusega, ilma et vana süsteemi sees kehtestuksid uued võimusuhted ja hierarhiad? Kui õiglane platvorm üldse on säärane megalomaaniline näituseformaat, andmaks häält ajaloo pimedatesse soppidesse mõistetud sugudele, seksuaalsustele, subjektsustele? Kui peanäituse Arsenale osas kippus ruum teoseid ja nende loojaid mõnel juhul hierarhiseerima, siis Giardinis oli suudetud luua igati dialoogiline, horisontaalne, mitmehäälne keskkond, kus erinevused veenvalt ja võrdselt esile tõusid ning tajutavaks muutusid.

Tänavuse biennaali ühe olulise ja õnnestunud märksõnana tõstaksin esile „erootilisust“. Seda just Audre Lorde’i tähenduses, kelle jaoks põimuvad erootilisuses spirituaalne ja poliitiline, mida Läänes üldiselt eraldiseisvatena ja pigem teineteisele vastanduvatena käsitletakse. Ühelt poolt on erootika Lorde’i järgi sügavam tunnetatud kontakt iseendaga, teisalt aga füüsiliste, emotsionaalsete, psüühiliste ja intellektuaalsete naudingute jagamine teiste inimestega. Jagatud naudingud on omakorda aluseks, et suudaksime rohkem näha ja väärtustada seda, mis meid ühendab, selle asemel, et keskenduda erinevustele, mis painavad ja tekitavad ühiskondlikke pingeid. Erootilise naudingu allikaks võib olla nii armastatuga füüsilise läheduse jagamine kui ka metsas hulkumine, koos vaikimine, mulla või sambliku lõhnadest joobumine, tantsimine, mõttevahetused, uute keskkondade avastamine ning kunsti kaudu uute suhete loomine. Sellist vastastikust kontakti ja koos kogetu jõustavat, ühendavat, teraapilist mõju andsid võimsalt, võluvalt, aga kohati ka kõhedust tekitavalt edasi näiteks Adina Pintilie videoinstallatsioon Rumeenia paviljonis, Melanie Bonajo teos Hollandi paviljonis, Sonia Boyce’i projekt Suurbritannia paviljonis, Leedu kunstniku Eglė Budvytytė video, Lõuna-Aafrika kunstniku Igshaan Adamsi hiiglaslik pannoo, Itaalia autori Elisa Giardina Papa video, Taani kunstniku Ovartaci looming, USA taustaga Nan Goldini video ja paljud teised märkimisväärsed teosed. Varasemate biennaalikogemustega võrreldes tundsin, et võngun väga suure osaga nähtavast ja kogetavast kaasa. Võiks väita, et biennaali vastuoluline ja problemaatiline vorm on seekord saanud jõuliselt manifesteeritud sisu. Loodetavasti pole selle näitusega mitmehäälsus biennaali kontekstis n-ö ära lahendatud ja vana tööriistakast sai jäädavalt segi paisatud.“

Eha Komissarov (kunstiajaloolane, Kumu kunstimuuseumi kuraator):

„Minu suurim üllatus biennaalil oli Anselm Kiefer Palazzo Ducales. Esiteks, et Doodžide palee üldse ennast kaasaegse kunstiga seostab, teiseks, Kieferi väljailmumine. Seda nime kuulates võpatavad kindlasti need, kes kunagi 1980. aastate kunstieluga kokku puutusid. Seejärel kadus ta pildilt, hoolimata oma kõlavast nimest. Kiefer tõi sõjajärgsesse kunsti filosoofilise mõtlemise ja tragöödia diskursuse. Modernism teatavasti sellist mõtteviisi ei toeta, teda köidavad utoopiad ja seetõttu me moodsas kunstis naljalt traagilisi alatoone ei kohta. Siis 1970. aastatel tuli noor Kiefer ning pani lauale sellised teemad nagu Saksamaa osalus Teises maailmasõjas ja maailmalõpuga seonduvad mütoloogiad. Samuti jättis jälje tema maalilaad – Kiefer oli esimene modernismijärgne kunstnik, kes ühendas jõuliselt maali assamblaažiga, kleepis pinnale uskumatult triviaalseid esemeid, kelle värv oli sedavõrd tihke, et seda võis modelleerida nagu savi. Ühesõnaga, ta lasi esteetilist täiust ihaldava modernismi kunstilaeva põhja. Kiefer oli käeliselt andekas ja töötas hiigelmõõtmetes maalidega. Niisugusest monumentaalsusest oli kunstimaailm võõrdunud, ent kohaneti ruttu.

Saksamaalt kasvas Kiefer kiiresti välja ülemaailmseks nimeks. Kieferi edu muutis pilti ka kunstiajaloos – suureks nimeks tõusis ekspressionism ja Saksamaa koht kunstiajaloos. Neoekspressionistile ja eksistentsialistile Kieferile said hiljem 1990. aastatel saatuslikuks uus maailmakord, mis hõlmas endas kapitalismi võitu, konfliktideta maailmakorda ja küberrevolutsiooni nimelist utoopiat.

„Ma ei oska öelda, miks ma kutsusin Veneetsiasse nimelt Kieferi,“ kirjutab Emanuela Carpani, arhitektuuripärandi komissar Veneetsias. Teda motiveeris kaasaegset kunstnikku ajaloolisesse Doodžide paleesse kutsuma vana traditsioon, mille järgi Veneetsia vabariigi esindushoones töötasid kõige tuntumad kunstnikud. Just seal sündis käsitlus kunsti suutlikkusest ühendada sootsiumi. Carpani sõnul kutsuti Kiefer enne Veneetsia suurt uputust 2019, enne pandeemiat ja Itaalia lockdown’i ning muidugi enne Ukraina sõda. Ajaloo kulgemine puudutas just neid noote, mis Kieferi loomingus on olulised ja mingite kokkusattumuste tõttu sattus õige mees õigel ajal õigesse kohta.

Kieferile anti palees üks suuremaid ruume, Sala dello Scrutinio, kus valiti doodže. Saali kaunistasid Tintoretto ja teiste suurte Veneetsia meistrite seinamaalid. 1577. aastal toimus Palazzo Ducales tulekahju ja Sala sisustus hävis. Sinna maabuski Kiefer, kes talle omaselt alustas kohe koostööd Itaalia parempoolse kirjaniku Andrea Emo pärandiga, mida siiani katab fašismi vari. Selle mõtleja mõjul loobus Kiefer Veneetsia vabariigi ajaloo illustreerimisest ning on välja tulnud oma kujunditega. Kiefer on pakkinud oma vanad maalid välja, kutsunud kokku suure meeskonna, kelle abil hakanud neid maale parketikõlblikuks seadma, parandama, mõnd ka uuendama. Osa töid on suured nagu eesriided ja neile on rattad alla monteeritud. Kuna Kiefer eelistab pruune-mustjaid toone, on saal tume, ent üllatavalt heas kooskõlas ruumi paksu kuldse kassettlaega. Kiefer, kes haritud sakslasena pidas au sees alkeemiatraditsiooni, kasutab oma teostes palju kulda. Sattudes kuldsetest pindadest ümbritsetud keskkonda, löövad tema maalid tontlikult hõõguma, pannes selles paljukannatanud ruumis elama hävingudeemoni. Järeldused on mõtlemapanevad – kõik see jättis praeguses sõjakontekstis ja möödunud uputuse foonil inimestele ülitugeva mulje. Kunst selles majas kahtlemata kõnetas sootsiumi, kes ihkab enese teadmata katarsist. Minu soovitus: kes vähegi saab, püüdke leida võimalus seda näha ja kogeda.“

Triin Tulgiste (kunstiajaloolane, Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogu juhataja):

„Kui tihtipeale on Veneetsia biennaali tõeline staar olnud pigem mõnest rahvuspaviljonist (kohe meenub näiteks Anne Imhof Saksamaa paviljonis 2017), siis seekord tõuseb minu jaoks esile eelkõige just Cecilia Alemani kureeritud peanäitus „The Milk of Dreams“, mis on eriline selle poolest, et 90 protsenti näitusel osalevatest kunstnikest ei ole mehed. Näitus on terviklik, tohutult põnevaid leide pakkuv, ruumis hästi hargnev ja märgiline ka eesti kunsti jaoks: üle pika aja on peanäitusel taas ka eesti kunstnik, viimastel aastatel märkimisväärset rahvusvahelist tähelendu teinud Anu Põder, kellelt on väljas kolm Eesti Kunstimuuseumi kogusse kuuluvat skulptuuri („Pasunaga Lasnamäelt (Roosa lind)“, „Mehe pea lipuga“, „Enne etteastet“). Naiste loodud ja mittebinaarsete identiteetidega tegelev kunst pole kindlasti kunstimaailmas enam mingisugune uus trend, kuid on märkimisväärne, kuidas näitus suudab teemat ikkagi nii huvitavalt ja suurel määral uut materjali kaasates avada, pakkudes ühtlasi senistele arengutele ka teatava kokkuvõtte. Tahaks loota, et edaspidi võime näha juba märksa mitmekesisemaid näitusi, ilma et see peaks olema manifesteeritud eraldi teemana, vaid kui kunstimaailma tegeliku mitmekesisuse adekvaatse ülevaatena.

Vaatamissoovitustena tooksin omalt poolt välja veel Rumeenia paviljonis oleva Adina Pintilie näituse „You Are Another Me—A Cathedral of the Body“, mis on väga intiimne ja inimlik sissevaade kehalise läheduse teemasse, ning Palazzo Grassis toimuva Marlene Dumas’ isikunäituse „Open-End“, mis vaatab seksuaalsust hoopis teises, provokatiivses võtmes.“

Tiiu Saadoja (kunstiajaloolane, Kumu kunstimuuseumi näituste koordinaator):

„Veneetsia biennaali avanädalal oli mõistetavalt külastajate mõtetes Ukraina sõda ja ukrainlaste võitlus enda vabaduse eest. Üle linna oli näha Ukraina ja vikerkaarevärvilisi peace-lippe – nii näituste sissepääsude kui ka kohalike kodude juures. Biennaali ametlikku kõrvalprogrammi kuulub Scuola Grande della Misericordias asuv näitus „See on Ukraina: kaitstes vabadust“ („This is Ukraine: Defending Freedom @Venice 2022“), mille avas üle veebi Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi. Näitus pandi kokku kiire reaktsioonina Venemaa ulatuslikule rünnakule. Ehkki ettevalmistusaeg jäi lühikeseks, on näitus terviklik ja vajalik meeldetuletus, mis toimub Veneetsiast mõne tuhande kilomeetri kaugusel (näituse kuraator Björn Geldhof, korraldaja PinchukArtCentre).

Näitusel osalevad nii tuntud Ukraina kui ka rahvusvahelised kunstnikud. Ametliku saateteksti järgi on näituse põhifookus kollektiivsel vabadusel, otseselt sõjanarratiivi laskumata. Siiski tuleb näituselt tugevalt läbi sõja äng ja võikus. Ajaloolane Timothy Snyder peab näitusekülastajale alustuseks loengu türanniast ja sellest, miks on väga oluline, et Ukraina sõja võidaks. Olafur Eliassoni majakas saadab välja SOS-signaali, Damien Hirst ning Takashi Murakami väljendavad oma poolehoidu Ukrainale lipuvärvides maalide kaudu, mis muudes oludes tõenäoliselt sellist harrast emotsiooni ei tekitaks, kui praegu külastajates näha oli. Selle aasta veebruaris hävis suur hulk Maria Prymachenko teoseid, kuid Veneetsias on eksponeeritud tema kaks võrratut guaššmaali. Prymachenko tööde läbiv teema on hea ja kurja võitlus, millest headus väljub võitjana. Näituse iga teose kohta saaks pikemalt kirjutada, kuid vast kõige mõjusam ja kriipivam on neist Mirror Weekly nime alla koondunud fotograafide projekt 2019. aastast, mis koosneb 300 portreest. Igal portreel on kujutatud ema, tema nimi ja vanus; tema poja nimi, vanus ja hüüdnimi, millega ema teda kutsus. Just kutsus, sest kõigi portreteeritavate lapsed tapeti Vene vägede poolt aastatel 2014–2015 Donetski ja Luhanski rindel. Me ei näe hukkunud meeste nägusid, aga näeme nende emade nukrust ja sõja halastamatust.“

Magdaleena Maasik (Kumu kunstimuuseumi näituste koordinaator):

„Fondazione Pradas sai seekord näha põnevat teaduse, ilukirjanduse ja kunsti žanritega mängivat näitust „Human Brains. It Begins With an Idea“ tunnustatud kuraatorilt ja muuseumidirektorilt Udo Kittelmannilt. Põhjaliku uurimistöö tulemusel rullus vaatajate ees lahti mitmetahuline jutustus inimajust, selle toimimisest ja eelkõige selle uurimisest läbi ajaloo. Esimesel korrusel tutvustasid teadlased video teel anatoomiateatrit meenutavatel pingikonstruktsioonidel istuvale publikule aju toimimise mehhanisme, luues hea ja ülevaatliku aluse järgnevaks rännakuks pimedates ja viimse detailini kujundatud koridorides kahel järgneval korrusel. Seal toodi vaatajate ette antiikajast tänapäevani ulatuv äärmiselt huvitav visuaalkultuuriline inimajuga seotud materjal, iga eset saatmas spetsiaalselt sellele kirjutatud ilukirjanduslik tekst. Sumerite tekstirullid unenägudest, antiiksed ajukirurgia õpikud, elektriteraapia agregaadid, algelisi ajuoperatsioone kujutavad maalid ja frenoloogia mudelid. Autorite valik ja tekstide stiil oli väga mitmekesine, millele kontrastiks oli neid esitama valitud vaid üks vanem meeshääl: tunnustatud audioraamatute sisselugeja George Guidall. Viimane korrus kulmineerus Taryn Simoni orkestreeritud, kuid algoritmide toel iseorganiseeruva teosega „Conversation Machine“ („Vestluse masin“). Mitmekümnel kordamööda süttival ja kustuval ekraanil arutlesid neuroteaduse eetiliste ja filosoofiliste dimensioonide üle nii filosoofid, psühhiaatrid, neuroteadlased kui ka neurolingvistid, justkui üksteisele vastates ja üksteist tähelepanelikult kuulates.“

Linda Kaljundi (ajaloolane ja õppejõud, Kumu kunstimuuseumi külaliskuraator 2019–2020, „59. Veneetsia biennaal: kunstipidu sõja ajal“ – ilmunud Eesti Ekspressis 27.04.2022):

„Biennaalil ja eriti selle kahel suurel põhinäitusel saab kiiresti selgeks, et seekord valitsevad „teised“ – mittevalged ja põlisrahvad, queer- ja naiskunstnikud, amatöörid ja aktivistid – kõik need, keda pole tavapäraselt peetud valgete meeskunstnikega võrdväärseteks. Kõigi kontinentide „teiste“ hääl kõlab eriti jõuliselt tänu sellele, et neil lastakse suuresti kõnelda just marginaliseeritud tehnikate ja žanrite – rahvakunsti, käsitöö jms – kaudu.

Dekoloniseeriv efekt, mida biennaal seeläbi loob, vajab kohalejõudmiseks veidi aega. Rassilised, soolised ja teised vähemused, nagu ka meisterdamise ja materiaalsuse teovõime on kunstimaailmas olnud teemaks juba mõnda aega. Nii võib kergesti tekkida tunne, et neid pusasid, tekke ja tikandeid on juba nähtud. Ja mida siin ikkagi lootuse ja unistuse all silmas peetakse? Kas vaatajal pole mitte liiga kerge võtta põlisrahvaste loodusmütoloogiaid lohutava muinasloona, mis jutustab emakese maa võimest ennast ise ravida?

Aegamööda jõuab aga kohale arusaam, et Veneetsias joonistub tõepoolest välja teistsuguse (kunsti)maailma – vähemalt põhimõtteline – võimalikkus. Küsimus pole mitte selles, et eelmisel biennaalil seda kõike juba näidati. Küsimus on selles, kas seda näidatakse ka järgmisel biennaalil. Ja ülejärgmisel. Dekoloniseerimine ei saa seisneda ühekordses aktis või žestis, vaid eeldab pidevat protsessi, mastaapi ja kestvust.

Seoses Bart Pushaw’ 2021 Kumus kureeritud näitusega „Erinevuste esteetika“ puhkenud debattide aegu hoiatasid nii mõnedki EKRE poliitikud, et Euroopas on suured valged mehed muuseumidest ja kooliprogrammidest juba välja visatud. Nende pabin oli asjatu. On seda siiani. Aga varsti võib-olla enam mitte. Biennaal näitab ilmekalt ja jõuliselt, et nii kunsti ajaloos kui ka kaasajas eeldab Lääne vaatenurgast loobumine palju rohkemat kui seda, et Pollock ja Picasso teeksid enda kõrval ruumi ka mõnele mittevalgele või muul moel perifeerseks peetud autorile. Viimaste ülesanne pole siin mitte üksnes Euroopa ja Ameerika keskse narratiivi täiendamine, vaid uue ja oma jutustuse loomine. Veelgi enam – dekoloniseerimine mõtestab ümber ka näituste ajaloolises osas uuritavaid kunstiajaloo ja avangardi suuri teemasid, nagu sürrealism või dadaism, mille puhul ei tooda keskmesse mitte ainult naiskunstnikud, vaid ka näppamised põlisrahvaste kultuuridest.

Seega võib biennaali kindlasti pidada dekoloniseerivaks projektiks, kuid mitte üksnes – tegijate sihiks näib olevat selles peituvate veelgi suuremate võimaluste avamine. Uurides keha, tehnoloogia ja keskkonna suhteid, ei kritiseeri biennaal mitte ainult valge mehe, vaid inimese kui sellise pidamist maailma mõõdupuuks.

Ukraina sõja taustal on küsimused Ida-Euroopa rollist ja identiteediotsingutest globaalsel dekoloniseerimise väljal omandanud veelgi suurema relevantsuse – ja muutunud varasemast veelgi keerukamaks. Just nende probleemidega tegelevad Eesti paviljonis ka Kristina Normani videod. Lubamata jääda kinni ainult ohvrirolli, küsivad need Ida-Euroopa mitmekihilise koloniaalkogemuse eripära järele, kus ollakse korraga nii valged kui ka metslased. Osutades, et ühelt poolt oleme me ajalooliselt tihedalt ja kaugeltki mitte süütult seotud koloniaalse ekstraktivismi ja võimusuhetega, uurib Norman samas uusi kihistusi, mida koloniaalsete sõltuvussuhete kihid võtavad Ida-Euroopa postsotsialistlikus ruumis.“