Kumu külaliskuraator 2021–2022: Maria Arusoo

Kumu kunstimuuseumis on kuraatorite ja kuraatorite-programmijuhtide töö tavapäraselt käinud perioodipõhistes raamides, mis on vastanud ka Kumu püsiekspositsioonide ja näitusepindade ruumiloogikale. Omaette spetsialistid on tegelenud vanema kunsti, nõukogude perioodi või kaasaegse kunstiga. 2019. aasta alguses kutsus Kumu direktor Kadi Polli ellu külaliskuraatori positsiooni. Lisaks näituseprojekti läbiviimisele on külaliskuraatoril võimalus panustada muuseumi näituse- ja publikuprogrammide koostamisse ning rääkida kaasa muuseumi arengus, pakkudes värsket kõrvalpilku ja omapoolseid ekspertteadmisi. Ühelt poolt annab selline roteeruv kuraatorikoht uue lähenemisnurga muuseumi mitmele väljakujunenud toimimismustrile, teisalt toob sisse just nendel aastatel vajaliku kompetentsi. Kui 2019–2020 oli Kumu külaliskuraatoriks Tallinna Ülikooli ajaloolane dr Linda Kaljundi, siis aastateks 2021–2022 kutsus muuseum külaliskuraatoriks Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Maria Arusoo.

Fotol on kujutatud Maria Arusoo.

Maria Arusoo. Foto: Kent Märjamaa

Mida tähendab Sulle Kumu loodud külaliskuraatori positsioon? Miks on ühele muuseumile sellist ametit vaja? Kuidas näed selles kontekstis oma rolli?

Kumu loodud kuraatoriresidentuuri positsioon on oluline algatus, mis võimaldab eksperimentaalsemas vormis väljasisest koostööd. Ma saan aru nii, et Kumu poolt ongi residendi koht suunatud just kunstiväljal mõne teise asutusega seotud inimesele, kellega tulevad kaasa väga spetsiifilised teadmised. Linda Kaljundil oli töötamise kogemus Tallinna Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias, minul Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses. Aastase kestusega kaasamõtlemine ja külalise positsioonilt osalemine võimaldab teatavat kõrvalpilku ning ehk veidi vabamat reflektsiooni. Külaliskuraator ei tule sisse ainult ühe näituse raames, vaid saab mõelda programmilisemalt, mis omakorda aitab kasvatada teadlikkust eri institutsioonide töömeetodite osas. Tegemist on äärmiselt tähtsa sammuga kohaliku museoloogia ja institutsionaalse kunstivälja arengus, mille jooksul avatakse enda töö-, kogumis- ja esitamispõhimõtted väljastpoolt tulevale pilgule. See areng seostub laiemalt suunaga läänemaailmas, kus riiklikud institutsioonid vaatavad enda n-ö paika loksunud põhimõtteid kriitiliselt üle.
Perspektiivis võiksid sellised residendipositsioonid tekkida teistegi asutuste juurde, sest usun, et see tooks kunstiväljale palju rohkem dünaamilisust ja kasvataks empaatiat ning süvendatud koostööd.

Millised on need teemad, millega tahaksid külaliskuraatorina järgneva aasta jooksul muuseumis kindlasti tegelda? Miks?

Kumus on juba tööl väga head kunstiajaloolased, -teadlased, kuraatorid, koguhoidjad ja teised eksperdid – inimesed, kes selle muuseumi arengusse iga päev panustavad. Külaliskuraatori rolliks on tuua muuseumi tavapärasesse töösse uusi ideid, lähenemisi ja reflektsioone, mis omakorda muuseumi tööd toetaksid, ning pakkuda välist või värsket pilku. Niisiis oma valikutes lähtun eelkõige sellest. Temaatiliselt huvitab mind naiskunsti suund ja hübriidsemad loomevormid. Tahaksin katsetada veidi eksperimentaalsema lähenemisega, mis lubaks eri vaatenurki kunstiga suhestumiseks. Lisaks pakub huvi kehtivate kaanonitega kriitiline ning kaasaegne suhestumine, mis võimaldaks käsitluste paljusust ning perspektiivinihkeid. Kuna pakkumine tehti mulle juba konkreetse kavandatava nõukogudeaegse naisgraafika näituse raames, siis minu esialgne tähelepanu kuulub sellele projektile. Muus osas aga võtan kaasa nüüdisaegse kunstivälja rahvusvahelised kogemused ja teadmised ning loodan, et sellest mõtete risttolmlemisest sünnib midagi põnevat.

Tõid näiteks näituseprojekti, millega Kumus tegelema hakkad. Milles see seisneb?

Konkreetne näituseprojekt, millega koos Eha Komissarovi ja Eda Tuulbergiga tööd alustame, on eesti nõukogudeaegse naisgraafika diskursuse käsitlemine kaasaegses ja feministlikus võtmes. Selles põlvkonnas on väga palju andekaid ja huvitavaid kunstnikke, mistõttu usun, et juba eksisteerivate käsitluste ja narratiivide kõrvale mahub ka midagi uut. Naisperspektiivi lisamine kunstiajaloolisele järjepidevusele avardab märkimisväärselt kunstivälja piiride ja mõistmise ulatust. Graafika kui kunstiliik pakub selleks ka väga laia võimaluste ruumi, ent esitab ka suure väljakutse, kuidas kureerida midagi nii pinnalist ja panna see elama, et nende teoste intiimne tundlikkus samuti välja tuleks.

Millised on Sinu olulisemad Kumu-välised projektid, millega hetkel tegeled?

Minu peamine ülesanne on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) juhtimine ja kõik sellega seonduv: meie rahvusvahelised projektid, kohalik kunstipoliitika ja loomulikult Veneetsia biennaali Eesti paviljoni korraldus. KKEK-i töö hõlmab endas väga ulatuslikus skaalas tegevusi – produktsioonist kuni laiemate strateegiate arendamise ja rahvusvaheliste kunstivõrgustikega töötamiseni. Isiklikult pean tähtsaks kunsti- ja kultuuriväljaga süvitsi kursisolemist, mistõttu olen tööga seoses sattunud episoodiliselt etenduskunsti valdkonda ning rõõm on olnud töötada ka kunstitudengitega.
Eks kultuuritöötaja puhul on töö ja vaba aja vahekord paiguti habras – see nõuab kainet ja realistlikku ajaplaneerimist, et kõik tegevused ilma kompromisse tegemata oma võimekuse piiridesse mahutada.

Nagu juba mainisid, oled tegutsenud pikalt KKEK-i juhina, korraldanud Eesti paviljoni tööd Veneetsia biennaalil ning kureerinud rahvusvahelisi näitusi. Missugune on kuraatoritöö eripära kunstimuuseumi kontekstis ja milliseid põnevaid väljakutseid selles näed?

Ootan seda väljakutset suure põnevusega, sest seni on mu koostöö muuseumiga olnud näituseprojektide põhine ja see lähenemine erineb programmilisemast mõtlemisest. Muuseumil on erinevalt kogudeta kunstiinstitutsioonist teistsugune roll ja ülesanne. Ma pean muuseumi puhul oluliseks avatust, läbimõeldust, kaasaegset ja kriitilist mõtestatust ning kaasavust. Muuseumil on suur roll kunstivälja kujundamisel ja arengus, kindlasti ei saa kunstimuuseum läbimõtlematult hüpata kultuuri üldise meelelahustumise karavanile. Kunstiajaloo kaasaegne mõtestamine ning haridus- ja publikuprogrammid on tähtsad nagu ka eri taustaga publiku kaasatus ning kohaliku konteksti ja rahvusvahelise kunstipildi vahelise tasakaalu otsimine. Ma arvan, et muuseum peab arvestama paljude aspektidega, millega mina kui oma näitusepinnata väiksema institutsiooni juht ja kuraator veel niisuguses võtmestikus kokku pole puutunud ning see paneb proovile. Aasta ei ole väga pikk aeg, aga ma loodan, et ma saan õppida teistsugusest tööstruktuurist ning suudan enda kogemuste põhjal panustada külalisena Kumu programmi, sest lõppkokkuvõttes on see ühine kunstiväli, kus meil kõigil on eriülesanded, kuid eesmärk sama: mõtestatud ja ligipääsetav kunstiruum.

Milline võiks olla Sinu olulisim põhimõte kuraatoritöös – miski, millest Sinu arvates kunagi n-ö mööda vaadata ei saa?

Minu arvates on primaarne miks-küsimus, millele järgneb kuidas-küsimus, st millal, milliste teemadega, miks ja kuidas tegelda. Me oleme inimestena ümbritsetud nii suurest ja pealesuruvast infoväljast ning seega millegagi pihtahakkamisel muutub eriti oluliseks eeltöö: vältimatu on põhjalik ja läbikaalutud kontekstianalüüs. Kuraatorina töötades saab kunstiväljale panustada mitmel viisil ja see ei pea alati sündmuspõhine olema, tuleks vältida üleproduktsiooni. Oluline on ka aeglustumine ja aja võtmine – pigem teha vähem ja põhjalikult kui jooksujalu ja tegemise enda pärast. Aeglustumispraktikat pole ma just kuigi hästi suutnud oma tegevuses rakendada, sest ikka on tuli takus ning mitu asja korraga käsil, kuid vähemalt süvenemise ja panustamise astmes proovin seda teha. Kui midagi on ette võetud, siis tuleb sellele ka lõpuni pühenduda. Vähem tähtis pole ka see, et tegelikult võiks olla projekte tore teha, tagatud peaksid olema korralikud töötingimused ning keskne see, et inimesed austaksid ja inspireeriksid üksteist. See on imeline, kui kõik need asjad kokku tulevad ning minu meelest tasub töötada selles suunas, et tuleks.

Kuidas on koroonapandeemia Sinu arvates mõjutanud (kunsti)kuraatori rolli ühiskonnas?

Ma arvan, et teatud seiskumine on kindlasti pannud märksa rohkem mõtlema lokaalsuse peale. Kunstimaailma varasem endastmõistetav rahvusvahelisus on hetkel teatud määral asendunud suurema paiksusega. Millised teemad on kohalikus plaanis olulised ning kuidas hoida intellektuaalse diskursuse erksust kui rahvusvahelist dialoogi jääb vähemaks ja maailm mõnevõrra aheneb? Olulise arenguna on märksa rohkem päevakorda kerkinud vastutuse ja töötingimuste küsimused ning see ei puuduta ainult kuraatoreid või institutsioone, vaid suurenenud on teadlikkus võimalustest ja vajadustest ning ka kaasamõtlemine selles osas, milliseid samme saaks astuda töötingimuste parandamiseks ja ebakindluse vähendamiseks.

Ja lõpetuseks – kui saaksid üksikule saarele kaasa võtta ühe näituse – ükskõik, kas enda või kellegi teise tehtud, tegeliku või kujuteldava –, siis mis näitus see oleks?

Super küsimus! Praeguses hetkes võtaksin kaasa vist Eesti Kunstimuuseumi kogu ning uuriksin ja analüüsiksin seda või siis hoopis kõik need kunstiraamatud, mis on aastate jooksul kokku ostetud, kuid mille sirvimisest lugemiseni pole jõudnud. Kui oleks vaja kaasa võtta üks näitus, siis võtaksin ilmselt midagi, mis veel toimunud ei ole: on mille üle nuputada seal üksikul saarel. Mulle meeldib pigem võtta olevikust mingi impulss ning seda siis kuidagi tuleviku suunal mõtestada.