Kumu külaliskuraator 2019–2020: Linda Kaljundi

Lisa Reihana ja Linda Kaljundi näituse "Vallutaja pilk" avamisel. Foto: Endel Apsalon.

Lisa Reihana ja Linda Kaljundi näituse “Vallutaja pilk” avamisel. Foto: Endel Apsalon.

2019. aasta alguses kutsus Kumu direktor Kadi Polli ellu külaliskuraatori ametikoha. Miks selline positsioon muuseumile hetkel oluline on ja mis on esimese külaliskuraatori Linda Kaljundi plaanid, saad lugeda allpool.

Kadi Polli:

Kumu kunstimuuseumis on kuraatorite ja kuraatorite-programmijuhtide töö tavapäraselt käinud perioodipõhistes raamides, mis on vastanud ka Kumu püsiekspositsioonide ja näitusepindade ruumiloogikale. Omaette spetsialistid on tegelenud kas vanema kunstiga, nõukogude perioodiga või kaasaegse kunstiga.

Aga nii nagu vahetuvad põlvkonnad ja inimesed, on muuseumis kõikumas ka erinevate perioodidega tegelemise tase ja kompetents, mida uute näituseprojektide ja uurimissuundade algatamine eeldab. Kõige elavamas seisus on kuraatorite mõttes küllap kaasaegne kunst, aga ka nõukogude periood, millega on muuseumis hetkel tegelemas mitmeid potentsiaalikad kuraatorid ja koguhoidjad. Seevastu 19. sajand ja esmajoones 20. sajandi esimese poole kunst – muuseumile tähtis ja publikule armas periood – põeb juba pikemat aega uurijate puudust. Ja kuigi kunstiajalukku vaatavate näituste puhul on sajaprotsendiliselt tõsi, et heade näituste tegijad küpsevad kaua, vajades eelnevalt aega nii kogude tundmaõppimiseks kui ka teoreetiliste teadmiste kogumiseks, pole tänane kiirkäigul tegutsev muuseum paraku see koht, kuhu vaikselt õppima ja küpsema tulla. Kuraatorite hulka tahaks inimesi, kellel rahvusvaheline haridus ja kraadid juba käes ning valdkondlik autoriteet kõrge. Paraku on Eestis kohapeal häid asjatundjaid alati puudu ja lahenduseks kujuneb projektipõhine töö – inimeste jagamine ülikoolide, muuseumide ja teiste kunstiinstitutsioonide vahel.

Kõiki neid muutusi arvestades otsustas ka Kumu kunstimuuseum luua oma koosseisu külaliskuraatori koha. Loomulikult on Kumu nö kutsutud kuraatoreid kasutanud varemgi, otsides ühte või teist näitust-kataloogi tegema parima võimaliku asjatundja (selliseid maja-väliste, sageli ka rahvusvaheliste kuraatoritega näitusi on Kumul plaanis igal aastal). Uut külaliskuraatori positsiooni eristab aga see, et lisaks konkreetse(te) näituseprojekti(de) läbiviimisele on Kumu ootuseks külaliskuraatori pikemaajaline (1-2 aastat) panustamine muuseumi näituste- ja publikuprogrammi koostamisse ja igapäevatöösse. Ühelt poolt annab selline roteeruv kuraatorikoht väga vajaliku värske kõrvalpilgu mitmetele muuseumi väljakujunenud toimimismustritele, teisalt toob sisse just nendel aastatel vajaliku kompetentsi. 2019–2020 on Kumus külaliskuraatoriks dr Linda Kaljundi, Tallinna Ülikooli ajaloolane, kes aitab aktualiseerida 19. sajandi ja 20.sajandi alguse kunsti vaatlusviise. Seda on eriti vaja, kuna 2020.aastal seisab Kumu kunstimuuseumil ees uue vanema Eesti kunsti püsiekspositsiooni loomine, mis vahetab välja  Tiina Abeli koostatud „Varamu. Eesti kunst 18. sajand – 1945“ (2006) muuseumi III korrusel.

Näituse „Vallutaja pilk. Lisa Reihana „In Pursuit of Venus““ avamine. Foto: Karel Zova

Näituse „Vallutaja pilk. Lisa Reihana „In Pursuit of Venus““ avamine. Foto: Karel Zova

Linda Kaljundi:

Minu jaoks tuli pakkumine tulla Kumusse külaliskuraatoriks väga heal ajal – olen viimastel aastatel teinud muuseumitega palju koostööd, sealhulgas olin äsja kureerinud koos Tiina-Mall Kreemiga Kumu kunstimuuseumis näituse „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“ (2018). Ülikoolide ja muuseumite koostöö arendamisse, selle vajalikkusesse ja võimalustesse on mul palju usku – ning sellepärast meeldib mulle mõelda, et ühe ülikooli õppejõu-teadlase kutsumine Kumu külaliskuraatoriks evib laiematki tähendust. Miks nii? Ma arvan, et ülikoolid ja muuseumid saavad täna edukalt toimida ainult koostöös ning loodan, et ka Eestis saavad järjest tavapärasemaks ühised teadusprojektid – nagu see mitmel pool mujal juba levinud või levimas on. Dialoog õppejõudude ja teadlastega aitab muuseumitel leida värskeid ja aktuaalseid teemasid, lähenemisi ja vaateviise. Muuseum omakorda õpetab teadlasi oma ideid paremini edastama ja paneb neid küsima, mis on ühe või teise teema tähendus tänases maailmas. Minevikus on sündinud palju asju ja neid kõiki võib uurida, aga millised teemad ja küsimused oleksid mõttekad olevikus, just siin ja praegu? Minu jaoks on just see olnud üheks kõige olulisemaks kogemuseks, mida näituste tegemine on pakkunud.

Näituse „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“ avamine 2018. aastal. Foto: Kristina Õllek

Näituse „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“ avamine 2018. aastal. Foto: Kristina Õllek

Näitus „Vallutaja pilk“, mida kureerisin koos Kadi Polli ja Eha Komissaroviga, koondab suure hulga ajaloolist pildimaterjali – Eesti kogudes säilitatavaid koloniseeritud maade ja rahvaste kujutisi, baltisaksa maadevallutajatega seotud visuaalset ja materiaalset ainest, Vene impeeriumi rahvaste, sealhulgas eestlaste pilte. Näitusel on väljas vaid väga väike osa mäluasutustes olevast materjalist – ekspositsiooni tehes tõdesime korduvalt, et materjal on väga rikkalik ja sellega oleks vaja uurijatel tegeleda. Aga kuidas seda aktualiseerida ja selle vastu huvi tekitada? Näituse tegemine sunnib välja tooma erinevaid probleeme ja teemasid, olemasolevat materjali kontseptualiseerima ja raamistama. Koloniaalne pildikultuur on massiivne, vastuoluline ja siiani ringlevaid kuvandeid ja stereotüüpe loonud aines. Sellega tegelemiseks, selle uurimiseks ja ümber mõtestamiseks on väga hea platvorm uurimuslik kunst. Seda näitab ka näitusel eksponeeritud Lisa Reihana teos „In Pursuit of Venus“, mis on kunstiliselt mõjus ja tehniliselt väga uhke töö, kuid selle taga on ka pikk ja põhjalik uurimistöö kirjanduse, piltide ja kogudega.

Külaliskuraatorina on minu teine eesmärk panustada vanema Eesti kunsti uue püsiekspositsiooni valmimisse. Oleme seadnud eesmärgiks keskenduda kunsti ja ühiskonna seostele: uurida ja näidata kunsti seoseid siinse mitmerahvuselise, suuri murranguid läbi teinud ühiskonnaga, selles valitsenud võimude ja ideoloogiate, moderniseerumise ja mitmesuguste identiteetidega. Kui paljude, eriti Lääne-Euroopa muuseumide jaoks on see juba läbikäidud tee, siis Eesti kunsti puhul on need teemad paljuski veel käsitlemata. Ülesanne pole ka kuigi lihtne, arvestades, et 19. sajandi ja 20. sajandi alguse ajalooga tegeleb Eestis praegu väga vähe kunsti-, kultuuri- ja muid ajaloolasi – ka uuemaid tõlgendusi, millele tugineda, on vähe. Teatud teemade, eriti identiteetide käsitlemisel saan tugineda näitusele ja uurimusele „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“; näitusele „Vabad hinged. Balti sümbolism“ (2018–2019), sellega seotud konverentside materjalidele ja kataloogile; ning samuti koostööle Saksa Ajaloo Muusemi üleeuroopalise, eri maade sõdadevahelises visuaalkultuuris väljenduvaid ideid võrdlevalt uuriva projektiga „Myths of Nations: The Clash of Futures, 1914–1945”. Loodan, et sõdadevahelise ajaloo, kultuuri ja ühiskonnaga tegelemise jaoks võiksidki kunsti käsitlemine ja näitused saada üheks katalüseerivaks jõuks. Kui vaadata, mis toimub Euroopas ja maailmas ajaloo ja kultuuriajaloo uurimise vallas, siis sõdadevaheline aeg on saanud jälle väga „kuumaks“ teemaks – seda muidugi tänu paralleelidele tänaste kriisimeeleoludega.